Väliseestlased – kodumaa vajab teie töökaid käsi!

Eestlaste äraminek välismaale valmistas tõsist muret ka kolmveerand sajandit tagasi. Üha rohkem mõeldi ja plaaniti, kuidas kadunud poegi koju tagasi tuua.

Eestlaste väljarände teema kerkis eriti teravalt esile 1938. aastal, kui Eesti Vabariik tähistas 20. aastapäeva. Ametlik seisukoht oli, et eestlaste lahkumine on taunitav nähe.

“Väljaränd kui laialdasemate tegutsemise- ning elatisevõimaluste loomine kodanikele ei ole iseenesest mingi pahe, kui sisemaine majanduslik olustik seda tingib. Nüüd aga, kus Eesti siseolud on stabiliseerunud, kus meie majanduselu sammub jõudsasti tõusurada, nüüd võib enamikul juhtudel emigratsiooni pidada paheks,” kirjutas kevadel Eesti välisminister Friedrich Akel.

Akel pidas vajalikuks teha välis­eestlaste hulgas propagandat, näitamaks, kui hea on elu Eestis praegu ning et rahvuskaaslasi oodatakse tagasi. “Nüüd tuleb selgitada ja näidata, et suurem osa väljarändajaid pole leidnud kaugel kodumaast oma õnne, et pole maid, mis jooksevad “piima ja mett”, ning tuleb töötada väljarännanud eestlastele kodumaale tagasipöördumise võimaluste andmise suunas, sest kodumaa on võimeline tööd andma kõigile.”

Kui juunis 1938 algas Tallinnas 3. Välis-Eesti kongress, siis korraldas riik sellest osavõtnuile kolmepäevase ringsõdu Eestis. Neile näidati Kunda tsemendivabrikut, Kohtla-Järve õlitööstust, Narva-Jõesuud, Narva linna ja sealseid Vabadussõja lahingupaiku. Tagasi Tallinna sõideti Rakvere, Neeruti, Kadrina, Tapa, Aegviidu ja Kehra kaudu.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist