Neli nippi algajale spikerdajale
IT Kolledži loogika ja algoritmiteooria õppejõud Peeter Lorents kukutas eksamil läbi 135 üliõpilast ja selgitas hiljem, et spikerdamine on võtnud kolossaalsed mõõtmed.
Teema jätkuks kirjutas Tartu ülikooli majandusprofessor Raul Eamets Postimehes, et spikerdajate vahelevõtmise on muutnud raskemaks moodne tehnika, millele on keeruline jälile saada. Kui raske siis? Paarikümne tudengiga suheldes sai Ekspress teada, et kuhugi pole kadunud klassikaline mahakirjutamine paberilt, kuid tehnik areng on ulatanud spikerdajatele abikäe.
Ekspressile vastuseid saates läksid tudengid isegi niikaugele, et pakkusid välja kooli serverisse sissemurdmist ja õpetaja šantažeerimist kompromiteerivate materjalidega. Kuid need nõuavad juba oluliselt keerukamat lähenemist ning on ebaseaduslikud.
Kuigi internetist on võimalik leida veel võimalusi sohi tegemiseks, toome ära neli peamist, mida kõige rohkem kirjeldati. Kusjuures, suuremat nutikust näitavad üles tehnikaerialade tudengid, kellel on tihti vaja meelde jätta leheküljepikkused matemaatilised tõestused.
Kõrvaklapi kasutamisel on mitu varianti, aga põhimõte jääb nende kõigi puhul samaks. Õpilane loeb eksamile eelneval õhtul õiged vastusevariandid helifailidena MP3-mängijale. Eksami ajal tuleb vaid kõrvaklapp salaja kõrva panna ja otsida mängija menüüst välja õige fail.
Teise variandina kasutab spikerdaja mobiiltelefoni handsfree-seadet, “telefonitoru” teises otsas on sõber, kes kodus vabalt materjali läbi töötab ja õiged vastused ette ütleb.
Kõrvaklapi varjamisel tulevad kasuks pikad ja kohevad juuksed. Lühemate juustega spikerdajatel on kaks võimalust: kas ilmuda eksamile kapuutsiga pusaga või särgiga, millel on pikad käised. Viimase variandi puhul on kõrvaklapp spikerdaja peos ja pikad käised varjavad klappide juhet. Õige vastuse kuulamiseks tuleb pea toetada käelabale ning asetada kõlar kõrva lähedale.
On ka selline variant, et sohitegija ostab imepisikese kuulari, mis topitakse kaugele kõrva kuuldekanalisse ning võetakse sealt hiljem välja spetsiaalse magnetvardaga.
See pigem spioonivarustusse kuuluv vidin maksab mitukümmend eurot. Aga kui arvestada, et ainepunkt võib maksta sama palju, ning neid tuleb bakalaureuseastmes kolme aastaga koguda vähemalt 180, siis ei ole selline ühekordne väljaminek kuigi suur.
Osta endale käekell või kalkulaator, mille mälu ja ekraan on keskmisest suuremad ning millega saab lehitseda tekstifaile. Iseenesest ei erine meetod väga palju spikerdamisest mobiiltelefoni või tahvelarvutiga, peamine vahe seisneb selles, et käekella või kalkulaatorit eksamineerijad eriti ei kahtlusta.
Nähtamatu tindiga kirjutamiseks läheb vaja spetsiaalset pastapliiatsit. Sellega tuleb vastused mõnele A4 paberile või vihikulehele kirjutada ning eksami ajal saab neid vaadata pastaka tagaotsas oleva UV-lambiga. Salapaber tuleb lihtsalt n-ö abi- või arvutustelehena peita teiste eksamilehtede vahele. Nähtamatu tint ei ole küll väga uudne tehnoloogia, aga tänapäeval on see odavam ja kättesaadavam kui kunagi varem.
Selle meetodi puhul on vaja, et eksamil lubataks juua limonaadi või süüa šokolaadi. Spikerdamine näeb välja nii, et näiteks limonaadipudeli etikett skaneeritakse arvutisse, peenikeses kirjas trükitud koostisosade või toitumisalase teabe asemele kirjutatakse õiged vastused, etikett trükitakse värvilisena välja ja kleebitakse uuesti pudelile. Lihtne, kui just õppejõud asja lähemalt ei uuri.
