“Grammilinna” reljeefsemad omadused on nooruslikkus ja kommerts. Ühtlasi on need põhjused, miks end selle plaadi külge haakida.

Nooruslikkuse all ei pea ma silmas algajalikkust (“Grammilinn” on otsast lõpuni tipp-proff) ega isatapjalikku ja mässumeelset kavatsust plats vanadest olijatest ja reeglitest puhtaks lüüa. Suure Papa nooruslikkus on suurte silmadega hasart ja entusiastlikkus. Kuigi tema tekstides on krõbedust ja doom’i, ei ole elu teda veel marineerinud skisofreeniliseks, mõrult skeptiliseks ega pilgeni sarkastiliseks. “Grammilinn” on maailmaruumi avastamine, mitte selle läbimädasuses pettumine. Ja Suur Papa kui noor uljas säga, kes räpimängu armastades seda ise elama on hakanud – ta ei provotseeri tingimata konflikte, konfliktid käivad mänguga kaasas, on ehk isegi boonuseks.

Siinset kommertslikkust kiita ja kirjeldada on mõnevõrra raskem. Vaevalt et “Grammi­linnale” saab osaks massiivne müügiedu – plaat tönksas end küll korra albumitabeli tippu ja see on debüütteose kohta tiivustav saavutus – ja et Suurest Papast saab varsti laialdaselt tuntud nimi. Andami peaosas ei ole kaasa laulma kiskuvad refräänid ega popmuusikaklassika sämplimine või ümbermäng. “Grammilinn” on kommerts räpiilmasiseselt ja seda suures mõõtkavas. Julgen kinnitada, et “Grammilinnal” on mitmeid õnnestunud samme transportida Ameerika miljonär-hiphopi võtteid ja miljööd ühele Eesti plaadile. Rasmus Põldsepa, Peeter Leeti, Kaarel Uhsi, Martin Kallasvee ja teiste biidid on klaarid, uhked ja elektrooniliselt säravad. Ja Suure Papa flow võtab temposid absurdselt kiirest kuni ajju kajamajääva kiirendus-katkestus-hüpe-vestlemiseni, mida mõni aasta tagasi tutvustas Soulja Boy.

“Grammilinn” ei muuda maailma. “Grammilinn” oskab õõtsuda ja õlanõksu, hoiab ätituudi teravana ja paneb tantsima. On kompaktne. Nagu öeldud – solid. Solid debüüt. 7/10