Goebbelsi üritus ei sure
“Verised majad”
Režissöör Toomas Lepp. Stsenaristid Heimar Lenk ja Peeter Järvelaid. Esilinastus kinos Artis 13.6, tele-esilinastus 22.6 Kanal 2.
Keskerakondlik propagandafilm “Verised majad” on suurejooneline, hoogne ja mõjuv linateos – mitte kuidagi võrreldav Reformierakonna armetu ja rahvast mõnitava välireklaamiga “Uhke Eesti üle”. Toomas Lepa ja Heimar Lengi kujul on Leni Riefenstahl saanud endale väärilised kaamerapärijad. Haakristilippu näeb filmis ka uljalt lehvimas – Nõmmel Metsa tänaval asuva baltisakslasele tagastatud maja taustal.
Filmi sisuks on Eesti riigi röövellik omandireform, mis “noa, kirve ja oda lõi kõige sügavamale, mis eestlasele üldse on püha – tema kodu”. Lengi saatetekst on algusest peale dramaatiline: “...lõppes minu elu, minu noorus ja lapsepõlv. Sellestsamast uksest astus sisse võõras mees ja ütles, et nüüd on meie kodu tema oma.”
Südantlõhestavad lausungid (“Ütle mulle, poja, miks meie kodu ära võeti?”, “Minu kodu uksed on nüüd mulle igaveseks suletud”) vahelduvad karmide väljaütlemistega (“Eesti Vabariiki ei ole olemas. On sulide riik siin Toompeal”, “Euroopa kultuuriruumis selline seadus ei ole mõeldav”).
Omandireformi aluste seadust nimetatakse kord pogrommiks, kord genotsiidiks, kord valusamaks kui kaks küüditamist, kord lihtsalt riiklikuks kuriteoks. Ei jää kahtlust ka filmi pealkirja õigsuses – nii on selle toimepanijate hingel helilooja Lepo Sumera mõrv ning juttu tehakse veel mitmest surnuks piinatud märtrist (sh Lengi isa). Järeldus on ammendav: “Elad vastikus riigis ja väljapääsu ei olegi.” (Väljapääs muidugi on ja seda ei salatud ka esilinastusel: “Meil on ainult üks võimalus: valimistel toetada seda erakonda, kes on alati sundüürnikke toetanud.”)
Filmi faktimaterjal on ilmselt aus. Selle tõlgendamine viib aga meelevaldsete üldistusteni. Nii ütles filmi pressiteade: “Ajakirjanik Vahur Kersna ütleb filmis, et ta tahaks, et Eesti riik tuleks talle pimedas kangialuses vastu, et siis saaks talle, sellele riigile, vastu lõugu anda.” Vastav lõik “Pealtnägijast” esineb filmis tõesti, koguni kaks korda. Kuid selles Kersna üksnes nendib riigile pimedas kangialuses lõuga andmise võimatust. Ta ei ütle, et ta seda teha tahab. (Miks peakski üks riigitelevisiooni töötaja nii mõtlema?) Korrektne pole ka Eesti omandireformi võrdlemine Poola ja Tšehhimaaga, kus enne sõda elanud sakslastele keegi maju tagasi anda ei kavatse. Sudeedi sakslasi oli teatavasti kolm miljonit, praegustel Poola aladel elas kaheksa miljonit sakslast. Pealegi elasid nad neil aladel kompaktselt. Eestis asus enne Umsiedlung’i vaevalt 16 000 sakslast, sedagi hajali üle riigi. Lisaks võib soovis baltisakslaste kinnisvara topelt kompenseerida näha eestlaste põlist orjalikkust sakslaste ees, mis poolakatel ja tšehhidel puudub. Liiga kujundlik on väide, et iga seitsmes eestlane, kes Balti ketis seisis, visati hiljem tänavale jne.
Haakristi ja Hitleri eksponeerimine praeguse Eesti riigi ja seaduste võrdkujuna jätab mulje, et film on suunatud eelkõige venekeelsele vaatajale. (“Natsidele on avatud roheline tee Eestis.”) Eestis kestis Saksa okupatsioon nõukogude omaga võrreldes vähe ning ka ohvrite absoluutarv oli tublisti väiksem. Nii et eesti vaatajat silmas pidades oleks olnud efektsem samastada mittekeskerakondlikke poliitilisi jõude pigem sirbi ja vasaraga. Samas: propaganda ja demagoogia šedöövrina naudib filmi kindlasti ka iga eestlasest filmisõber.
Esilinastusel oli saal rahvast tulvil ja nii enne kui pärast seda toimus kange hingede pööramine. Kuulsin, kuidas umbes 60aastane naisparteiaktivist küsis umbes 90aastaselt memmekeselt, kui hirmsaid piinu on see sundüürnikuna läbi elanud. Kui elatanud inimene vastas, et ta polegi sundüürnik, lohutas aktivist otsekohe, et siis on ta kindlasti muul moel elus palju kannatanud (kepi ja kortsus näo põhjal oli seda ka lihtne oletada). Ning et loomulikult memm teab, millise erakonna poolt kõik paljukannatanud inimesed hääletama peavad.
Filmi on oskuslikult monteeritud lõike nii tõsielusaadetest kui telesarjast “Õnne 13”, kus maja tagastamine Thorbjörn Margnale samuti valusaks teemaks oli. Siiski jäi kasutamata üks väga väärtuslik allikas: Helvi Jürissoni luuletus “Mägra maja” (ka Joel Steinfeldti lauluna), mis sundüürnike kohutavat saatust lopsaka kujundlikkusega edasi annab.
Suure paatosega, innustav ja mobiliseeriv “Verised majad” toob meelde ka natsipropagandistliku “Punase udu” (1943) – pealkirjadki ju veidi sarnased. Kui suur on filmi kasutegur, selgub täpsemalt kohalikel valimistel.
