“Oled täna kodus, jah?”
Kell on õhtul üheksa läbi, kui Jeesus Kristuse eas (33) eesti mees helistab ühele naisele. Jutt käib vene keeles.
“Kuule, ma tegin endale tissid, he-he-hee…” naerab naine telefoni. “Mul oli niiöelda operatsioon. Mul on veel armid, ma ei saa veel töötada. Veel kaks nädalat ei saa kuidagi. Ma tegin nad endale suuremaks.”
“Aa…” imestab eesti mees. “Issand hoidku, veel suuremaks?”
“He-he… No, varsti näed, väga ilus on, tõsi.”
Eesti mees on kimbatuses: “Lihtsalt mul on väga rikkad, head poisid. Sellised noored ärimehed, soomlased.”
“Ma ei saa, ei saa, mul on õmblused,” vaidleb naine vastu. “Mul on veel see korsett. Ma kannan seda, ma ei saa isegi korsetti ära võtta. Ausõna, ma ei saa sulle midagi… Teeksin hea meelega, ausõna.”
“Kahju, kahju, kahju, kahju,” korrutab eesti mees. “Lihtsalt sellised magusad poised, et ma…”
“Ma usun, usun,” kinnitab stripparina töötav naine. Ta jääb endale kindlaks. Täna öösel ta ei tööta.
Eesti mees istub Lincoln Town Royal Car marki limusiini roolis. Teist sellist kaheksa meetri pikkust maanteeristlejat Tallinnas ei leidu.
“Ma helistasin hispaanlasele,” vabandab autojuht. “Tal olid niigi suured, nüüd on veel suuremad.”
“Jahah,” kostab auto tagaistmelt.
“Kui millestki ei piisa.”
“Ha-ha-haa,” täidab autot naer.
Kui limusiinil poleks tumendatud aknaid, näeks möödujad kahte nahkistmetel lösutavat purjus soomlast.
“Kvaliteet määrab,” lällavad soomlased. “Kas suudad organiseerida meile kolm naist?”
“Kasvõi kolmkümmend!” tõotab eesti mees.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega