President Ilvese dilemma: kas kiita või laita USA nuhitööd?

President Toomas Hendrik Ilvese lemmikteemad on küberkaitse ja e-riik. Loob ta endale vaikselt uut ametikohta pärast Kadriorust lahkumist?

Umbes 2000. aastal istusin Viimsis endise Kirovi kalurikolhoosi majas ühe tänaseks hingusele läinud ülikooli Euroopa integratsiooni loengus. Klassi astus Eesti koolides “tiigrihüpet” korraldada aidanud välisminister Toomas Hendrik Ilves, lõi laual lahti Maci arvuti ja see oli “vau”: õunaga raal ning @mac.com-lõpuga e-posti aadress!

Seitse aastat hiljem aitas Ilves presidendina suureks puhuda müüdi Eestist maailma esimese riikliku kübersõja sihtmärgina. Ta tunneb siiamaani end kodusemalt välismaal e-Stoniat promodes kui kodumaal põllumeeste või pensionäride muredele kaasa elades.

Samal ajal, kui Ilves võõrustas juuni alguses Tallinnas USA julgeolekuagentuuri (NSA) direktorit kindral Keith B. Alexanderit, laotas NSA ärajooksik Edward Snowden ajakirjanike ette agentuuri räpaseid saladusi. Väidetest, et USA luure salvestab üle ilma miljonite inimeste e-kirju, kõnesid, säutse ja “siutse”, puhkes suurim luureskandaal pärast Watergate’i. Prantsuse president François Hollande mõistis masside (eriti sõprade) järelt nuhkimise teravalt hukka. Saksamaa kantsler Angela Merkel ütles, et see on lubamatu.

Aga Ilves?

Ta hoidis end kodumaise meedia eest peaaegu kuu aega! Ent kisa kasvas. Küsiti, kas meie g-meil või Skype-vestlus kuulub meile. Või on loomulik, et keegi turvalisuse huvides oma karvast kätt meie eraelus hoiab? Ilves teatas lõpuks ERRis, et ameeriklased on läinud liiga kaugele, kuid veelgi enam tuleks muretseda “Suure Andmekoguja” ehk ELile allumatute USA erafirmade pärast.

“Suure Andmekoguja” kurja kujundi laenas Ilves kirjanikult ja insenerilt David Auerbachilt, kes kirjutas märtsis ajakirjas The Nation, kuidas me iga päev bit biti haaval oma eraelu Google’ile, Facebookile ja Apple’ile anname, et nad saaksid meie arvelt rohkem raha teenida.

President seisis dilemma ees. Kui ta oleks laitnud USA nuhitöö üheselt maha, võinuks see mitte meeldida jänkidele. Kiitnuks ta aga NSA tööd võitluses terrorismi vastu, vastandunuks ta Brüsseli joonele. Juhtis ju Ilves kaks aastat José Manuel Barroso palvel ELi e-tervise töörühma ning veab praegu Euroopa pilveandmetöötluse arendamise nõukoda.

Ilves on Eesti parim PR-mees. Tema säutsud hoiavad Eestit sama hästi või pareminigi pildil kui EASi kulutatud miljonid. Ilves müüb Eestit tervikuna, mitte meie loodust või laulupidu.

IT-alal jagab Ilves matsu. Juba 13aastaselt tutvus Ilves perfolinti kasutades programmeerimisega. Ta võib pidada võrdsete vaidlusi näiteks küsimuse üle, mis juhtub, kui keegi peaks meie ID-kaardi alusalgoritmi matemaatiliselt lahti murdma. Ta suudab ka aplad Euroopa IT-suurfirmad vaos hoida, et need ei hakkaks ELi kulul Amazonile või Google’ile konkurentsi pakkuma. Ilvest kutsutakse foorumitele ja konverentsidele. Näiteks hiljuti laekus Kadriorgu kutse Austraaliast. Google’i juhid Eric Schmidt ja Jared Cohen jätsid Ilvese oma uuest ajastust rääkivas bestselleris mainimata, kuid Techcrunch nimetas ta maailma innovaatilisemate inimeste sekka. Seda titaanide kategoorias – Schmidti, Barack Obama ja Julian Assange’i kõrval.

Kui Ilvese juhitav pilvenõukoda koos Euroopa Komisjoni digivoliniku Neelie Kroesiga läinud nädalal Ülemiste demokeskuses käis, oli Ilvesel küll kohtumiseks ette valmistatud memo, kuid ometi rääkis ta peast. (Väidetavalt koostab Ilvese kübersõnumid tema poeg, Riigi Infosüsteemide Ametis töötav Luukas Ilves.)

Riigipea pluss on hea inglise keel. Tal on peaaegu alati midagi värsket varrukas igale auditooriumile. Ajakirjanik Cyrus Farivar ütleb, et hiljuti USAs käies teatas Ilves, et kui Ameerika valitsus nuhib oma kodanike järel, siis Eesti valitsus annab oma kodanikele tasuta krüpteeritud meiliteenuse (eesti.ee, mäletate?).

Vahel president küll tulistab puusalt: näiteks äsjane avaldus, et Euroopa peaks endale looma USA erafirmadest sõltumatu andmepilve, oli Brüsselis ja Berliinis kooskõlastamata. Teinekord ei järgne Ilvese intellektuaalsetele pahvakatele lahendusi ega tegevuskava. Aga pole hullu. Kuulajaid tal jagub, sest isegi Euroopa riigid on IT arengus ja mõttemallides teineteisest valgusaastate kaugusel. Arenenud Saksamaal (ega ka Jaapanis) pole inimestel isegi isikukoode, rääkimata ID-kaartidest, registrite koostööst ja rohketest e-teenustest.

Aasta alguses kleepis Ilves salasilma hirmus kinni oma arvuti kaamera. Internetisfääri ei usalda ka Eesti Panga boss Ardo Hansson, kes maksab igal võimalusel sularahas, mitte kaardiga.

Arvutiturbeguru Mikko Hyppönen meenutab, et kui Ilves sel kevadel Helsingis tema firmas F-Secure külas käis, tehti talle viirustõrjelaboris väike demo. Ilves palus demo hetkeks seisata ning uuris mõnda aega asjatundlikult viiruse koodi arvutiekraanil. “Ilves on kaugelt kõige parema tehnoloogiataibuga riigipea maailmas,” leiab Hyppönen.

Ometi arvatakse kuluaarides, et küberala jääb Ilvesele lõpuks liiga igavaks. 2014. aastal peetakse Eestis internetivabaduse eest võitlevate riikide ühenduse Freedom Online Coalition suurkoosolekut, mida korraldab eRiigi Akadeemia. Viimase nõukogu etteotsa asus hiljuti presidendi kantselei direktor Siim Raie.

Kas Akadeemiast kujuneb Ilvese juhtimisel globaalne e-tuleviku mõttekoda? Või kummal pool lompi ta pärast 2016. aastat üldse tööle asub?