Hanna Linda Korp: Üle pika aja pealinnas
Tartus teatavasti aeg ja õhk seisavad – pole merd, mis laineid, turistilaevu ja kiskjaid kajakaid randa uhuks, on ainult vaikse vooluga Emajõgi, mis kevadiste üleujutuste ajal sahinaid tekitab. Varbad jalavarjude sees märjad, tatsan rõõmsalt mööda jõekallast kooli poole edasi ja unistan rõõmsalt cum laude’st, värskehapukurgist ning rõdu ja keskküttega korterist Karlovas või Supikas. Tartu kulgemine on hoolimata elu- ja riigikordade ning tudengite vahetumisest aastakümneid või -sadu samasugune olnud. See statsionaarsus ongi Tartu tõeline vaim, mida kui putukat purki pista tahetakse, kuid mille olemust alles aja möödudes tõeliselt mõistab.
Ent ühel hetkel saab Tartust ja tema vaimutoidust natukeseks ajaks küllalt ja tuleb näiteks vabariigi pealinna minna. Mereõhk teeb vabaks, rääkimata tasuta ühistranspordist ja muust sellisest. Tallinnas on rohkem tööd ja rohkem raha, aga vähem aega. Aja leidmiseks peab linnast välja sõitma, ent mina tulin hoopis siia. Kartuses vanade tuttavatega kohtuda hiilin mööda seina- ja tänavaääri, väldin kaubanduskeskuseid, kohvikuid ja muid avalikke kohti ning kasutan liikumiseks jalgratast, millega tülikast vestlusest kergesti pääseb. Omi mõtteid võõraks jäänud linnas mõlgutada on hea – selline tunne, nagu viibiksin välismaal ja kõik kodu-Eestiga seonduv on selja taha jäänud. Minu asi on ainult õiges kohas üle tee vurada ning tuttavatel tänavanurkadel möödanikule tagasi mõelda.
Ma ei kavatse hakata Tallinna Tartule vastandama, seda on juba palju tehtud ja lõppkokkuvõttes on pigem tähtis see, et Eestis on nii tornide kui vaimude linn, sest mõlemat on vaja. Mõnele meeldib siin, mõnele seal ja nii maailm tasakaalus püsibki. Pigem mõtlen ma sellele, kui kiiresti teistel sisepagulastel Tallinnas seesugune eskapistlik tunne tekib. Peaasi, et keegi mind ei näeks, peaasi, et ostud ruttu tehtud saaksid ja koju jõuaksin. Ent kõige hullem tundub üksinda väljas söömine – mida küll teenindaja mõtleb? Või seltskond kõrvallauas? Kiiruga ja üksinda pintslisse pistetud toit ei meki kohe sugugi ja ainus mõte, mis pähe tükib, on see, kas keegi nägi, et mulle pitsatükk just hetk tagasi sülle kukkus.
Linnaüksindus ei ole mõistagi vaid pealinnale omane nähtus, seda võib leida ka kõikjalt mujalt, isegi maakohtadest. Kuid ikka ja jälle taban end mõttelt, et Tallinnas on see võtnud hoopis omapärase, kontsentreeritud kuju. Eriti kummaline on aga see, et väljaspool kesklinna rahvamasse teda nii palju ei trehvagi …
Hanna Linda Korp on Areeni suvepraktikant.
