Umbes sama võiks öelda ka sinase raamatu autorile. Kui ei oleks seda pisikest aga, et mees oma rumalustest ülimalt vahvalt ja rõõmsalt kirjutada oskab. Kuidas pealt 40 täiesti laenutingimustele vastav kehakas toimetajahärra taipab ükspäev, et näe, toimetan ja kamandan siin reisiajakirjas, saadan inimesi igale poole hulludesse kohtadesse, aga ise pole kuskil käinud. Niisiis võtab vurle pähe, et käib Machu Picchus ära. Enam-vähem jalgsi. Koos elatanud ja täiesti põrunud austraallasega, kellele ringikolamine on töö, eluviis ja -kutse. Miks sinna? Sest kollane märkmepaber arvuti küljes ütleb nii ja Post-it ei valeta.

Ja enesest mõista, kui peakangelased on täiesti vastandlikud tegelased, saab nalja, nii et vähe pole. Mark Adams itsitab vahest enda üle isegi liiast – samas, kes on natuke pikemat maad kui autost ukseni marssida üritanud, seljas natuke rohkem kui läpakas, tunneb mehele kaasagi. Hinnates ausameelsust, millega tüüp on sunnitud tunnistama, et viimane telgis ööbimine olnud üle 30 aasta tagasi. Et kahe soki reeglist pole kuuldudki. Tore on, et üheski äparduses ei süüdista aga kodanik teisi. Marsib vapralt ka villis varvastega.

Kuskil pooles raamatus tuleb järsku välja, et Mark Adams on tegelikult ammu Machu Picchus käinud. Aga turistina, kellesarnaseid tema Austraalia guru ja teejuht sügavalt põlastab. Tulevad, kisavad, pildistavad, minestavad. Praht rahvas. Vaja kord ikka minna nii nagu Hiram Bingham, kes Machu Picchu saja aasta eest üles leidis. Oma äparduste vahele jutustatakse ka tollane lugu ära, koos kõigi tänapäeva ulatuvate tüsistustega. Et kes ikka leidis, kellele kuulub kõik, mis välja kaevati, kas üldse kaevati või osteti. Tõsine krimka. Ime siis, et Binghami pealt olla Indiana Jones maha kirjutatud. Lisaks veel Peruu ja peruulaste kirjeldusi. Üleüldse kubiseb teos äärmiselt meeldivatest inimestest, piisavalt vandenõuteooriaid. Helge lugemine. Otsi või omad saapad üles ja mine müttama.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena