Margit Adorf soovitab: Paradiis: Usk
Kõik tõsisema kultuuri austajad, ka tulised teatrisõbrad, kelle meelehärmiks nende silmis kinost palju tõsiseltvõetavam kunst – teater – suvel vaid labast meelelahutust pakub, võiksid nüüd sammud seada Tallinna ja Tartu poole ja otsejoones kinno, sest seal on keset palavat suve vulisemas vaimu virgutava kultuuri allikas, mis laseb januseil piinakuiva suvekõrbe üle elada. Kinno on jõudnud Austria filmimeistri Ulrich Seidli paradiisitriloogia teine osa: “Paradiis: Usk”.
Kui massikino kirjeldamisel on kasutusel omadussõna “hollywoodlik”, mis tähendab laias laastus kärtsu ja mürtsu, ülepaisutusi, emotsioonide ja eriefektide tulemöllu ja õnnelikku lõppu, siis võiks tänu Austriast pärit kahele sünge või raskemeelse stiili harrastajale Michael Hanekele ja Ulrich Seidlile tuua sisse eraldi iseloomustuse “austriapärane”. See tähistaks filmi, kus muusikaline soundtrack on minimaalne, tegelased varjatult maniakaalsed või fanaatilised, ahastuses ja eluga ummikus, loo esituslaad on minimalistlik, toorelt naturalistlik, kuidagi steriilne ja samas nii kuradi naha vahele pugev, et nähtu ei lase öösel sõba silmale saada. Vaat see on austriapärane. Nagu lood, kus pereisa hoidis keldris kinni varasemat peret ja tegi oma lastega sohilapsi, naabritele tundus tore mees, korteris pidas uut naist ja lapsi, kel keldris toimuvast justkui aimugi polnud. Tuli tuha all. Vaat see on austriapärane.
Kuigi pealkirjas viidatakse usule ja mõlemad peategelased on fanaatiliselt usklikud – katoliiklasest naine väliselt enam, muslimist mees vaiksemalt, kuid ilmselt veendunumalt –, on lugu siiski ühe perekonna suhtedraama. Usk on naise jaoks viimne õlekõrs, mille abil end pinnal hoida. Tema enesepiitsutamine ja kirglik, lausa lihalik armastus Jeesuse vastu tundub algul arusaamatu jamps, kuid asi saab lõpu poole klaariks. Niisuguseid perelugusid on Eestiski küllaga, siin on austriapärane versioon. Alandlik naine, üleolev mees, abielu raske taak, oskamatus oma peaga mõelda, kramplik stampidest kinnihoidmine ja lahenduse leidmisel veel sügavamatesse stampidesse langemine. Oh jah. Kahe inimese suhtesasipuntras visklemist elavdavad stseenid naise misjonirännakuilt. Kergendust need ei paku, on samamoodi piinlikud ja hingekriipivad kui põhiliin, kuid siiski omal saatanlikul moel rikastavad. Muidugi pole selles austriapärases filmis õnnelikku lõppu või vihjetki sellele.
Ütlen veel, et kõik Perekooli käod, marss kinno seda filmi vaatama! Kõik, kes loodavad omal jõul mõnd alkohoolikut ümber kasvatada või pöörduvad hädas religiooni, eneseabiõpikute, ekstreemse spirituaalsuse poole – vudinal kinno! Kui see film mõtlema ei pane, eks siis hiljem elus omad vitsad peksavad.
