Nädala album: Selle aasta üks kiidetumaid tantsudebüüte
Disclosure “Settle”
(Universal)
Kõigepealt võiks endalt küsida, et kas tantsumuusikat on õiglane arvustada keset päist päeva kodus laua taga istudes. Võib-olla peaks seda tegema kusagil pimedas ja higises saalis, pea bassikõlaris? Samas oleks muidugi üsna jabur rüperaaliga tantsupõrandal tammuda ja džinn-toonikuseid lausejuppe üles tähendada. Peol on parematki teha. Aga tõsi ta on, et hoolimata “Settle’i” ülistamisest selle aasta ühe parima pop-debüüdina, näitab ta mulle ennast eelkõige tantsuplaadina.
Verisulis vennad Howard ja Guy Lawrence pole lasknud koeral oma kodutöid nahka pista. Tükid on perfektselt õpitud. Deep house’i, 2-step’i, garage’i ja bassimuusika kursused on läbitud maksimumpunktidele ning miskit pole juhuse hooleks jäetud. Produktsioon on proff ja puhas, aga samas mitte ka igavalt kliiniline. Korralikest kõlaritest või klappidest kuulatuna loksutab bass sisikonda päris korralikult. Külalisvokalistide nimekiri on aukartust äratav. Teiste hulgas on näiteks Jamie Woon, Jessie Ware, Eliza Doolittle ja Friendly Firesi Edward Macfarlane. Nende lauldud palad muidugi seletavad ka popiks sildistamist.
“White Noise” AlunaGeorge’iga on täpselt kaalutletud hitimaterjal ja seeläbi ka üks mittemidagiütlevamaid palu siin plaadil. Teine singel “Latch”, kus teeb häält Sam Smith, on sametise step’iga garaaži-r&b, mis samuti otsekui tabelitesse loodud. Aga mulle meeldib ikkagi rohkem, kui inimesed tantsupõrandal toorutsevad, ja seepärast leian puusanõksutajad hoopis paheliste “Stimulationi” või “Grab Her!” kujul. Peidetud ohutunde, rafineeritud räpakuse, teadmatuse ja võimaluste paljususe erootilised võnked. Seda tüüpi biidid, mis viivad pulsi lakke, tõmbavad peopesad niiskeks ja paisutavad pupilli 12tollise vinüüli suuruseks.
