Kaotajatest saavad võitjad
Järjekordse “Eesti kunsti ajaloo” köite ilmumine on ikkagi sündmus terve Eesti jaoks. 6. köide tegeleb nõukogude perioodiga, aastatega 1940–1991, äsjailmunud I osa jõuab umbes 1970. aastani. Nõukogude perioodi käsitlev teine sama mahukas osa on veel valmimas. Uues Vikerkaares juba viidatakse Jaak Kangilaski artiklile tema koostatud äsja ilmunud “Eesti kunstiajaloo” köites.
Käsitlus on väga tasakaalustatud, väärtustades faktoloogiat ja objektiivsust. Siin ei kahelda postmodernistide moodi, et mis on üldse objektiivsus ja kuidas on see seotud võimufunktsiooniga. Artiklid on usaldusväärsed ja autorid põhjalikud.
Ülesehitus
On olemas põhiliselt kaks võimalust kunstiajaloo narratiivi ülesehitamiseks. Kas lineaarselt, ajatelge järgides (ehk modernistlik mudel, kuigi tegelikult lähtub sellest mudelist piibelgi) või teemapõhiselt (postmodernistlik mudel). “Eesti kunstiajaloo” 2. köide on koostatud teise mudeli järgi, vast ilmunud köide aga esimese mudeli järgi.
Olen seda meelt, et valik on adekvaatne, sest mõneti dikteerib ka materjal ise, milline mudel talle sobib. Lineaarne jutustus näitab, kuidas üks sündmus mõjutab teist, praegusel juhul seda, kuidas poliitika mõjutab kunstnikke ja kunsti. Autorite sõnum on, et nõukogude aeg polnud ühtne amorfne nähtus, selle sees oli perioode, mida tuleks eristada.
Küllap jõuab teemakeskseid käsitlusi praegusele peale ehitada. Kui kogu kunstiajalugu jääkski ainult teemakeskseks/juhtumiuuringuks, kaoks ära “suur pilt” ja tekiks fragmenteeritus, mis vaevalt tuleb kasuks selguse loomisele, mis siis ikkagi toimus ajaloos.
Taust
Põhiautorite vahendusel on kunstiajaloo kirjutamise strateegilisteks taustajõududeks olnud ka nende institutsioonid – eriti Kumu ja Tartu ülikool.
Kumu kunstipoliitika fookus on olnud läbitöötamist vajanud nõukogude periood. Sel teemal kaitses hiljuti EKAs doktoritöö ka Kumu esimene direktor Sirje Helme. Veel 2006. aastal, kui Kumu avati, tekitas osas kunstnikkonnas šoki stalinistliku kunsti mahukas väljapanek. Praegu aga näeme, et see oli muu hulgas eeltöö kunstiajaloo kirjutamiseks – nagu ka Henn Roode,Ülo Õuna, Tõnis Vindi, popkunsti jm põhjalikud näitused koos kataloogiga.
Kunstiajaloo köite reprodki on tehtud muuseumikogude põhjal.Ühelt poolt on olemas reproõigused, teiselt poolt tahaks juhtida tähelepanu muuseumide kasvavale rollile kunstiajaloo narratiivi konstrueerimisel.
Tartu ülikooli kunstiajaloo tudengid on teinud aga Jaak Kangilaski juhendamisel arhiivipõhiseid uurimusi nõukogude perioodist. Ehkki noorema põlvkonna kirjutajaid on köitesse kaasatud minimaalselt (EKAst), on tegemist väga laiapõhjalise käsitlusega, mida on küpsetatud kaua ja kollektiivselt.
“Eesti kunsti ajalugu” on ilmselt kasutatav õpikuna. Varasemaid üldkäsitlusi sama perioodi kohta (“Ülbed…”, “Kadunud…”, “Lühike…”) kummitanud probleeme siin ei kohta – üldiselt algasid need peamiselt piltidest, kujundusest ja makrotasandi käsitluse liigsest domineerimisest. Nii et uue kunstiajaloo köite ilmumine teeb õppejõududele kindlasti rõõmu.
Modernismist
Selle kunstiajaloo köite käsitluse absoluutselt läbiv termin on modernism. Mis ongi sada protsenti adekvaatne, ainult et oleks tahtnud lugeda määratlust. Kas modernism tähendab siin laias mõttes kunsti ja ühiskonda (NSV Liitu)? Või kitsalt kunstistiile (külma sõja tingimustes tähendas “modernistlik kunst” eri asja siin- ja sealpool Berliini müüri, ka idealistlik ja materialistlik filosoofia andsid eri väljundi kunstistiilide valiku osas)? Või kunstiteoste sisu? Seda enam, et alapealkirjaks on “Erinevad modernismid” mitmuses.
Nõukogude eesti kunstiteaduses “modernismi” terminit eriti ei kasutatud, oli “avangard”. Sõna “modernism” oli pilastanud Šepetyse tõlkeraamat, mis sõimas lääne kunsti. Nii et ses mõttes on praegune käsitlus ühtlustatud rahvusvahelise terminoloogiaga, samas jääb kohati mulje, et mõiste on kasutusel vaid kunsti vormiterminina. Eri autorite kasutuses on ka erinevusi – lk 346 on alapealkiri “modernismi lõppmäng”, aga hiljem, lk 365 seoses skulptuuriga “modernismi taastamine”.
Modernismi teooriast ja kohalikust spetsiifikast on õnneks siiski juttu lk 408 seoses disainiga. Seda võiks laiendada ka teistele kunstivaldkondadele.
Võitjad ja kaotajad
Kui nõukogude režiim tegi ühtedest kunstnikest võitjad ja teistest kaotajad, siis siinses kunstiajaloo köites saavad kaotajatest võitjad.
Suurimat au osutatakse õigusega kolmele väga heale kunstnikule, kellest kaks olid küüditatud. Neist on nüüd eraldi alapeatükid – Ülo Sooster (lk 304–307) ning Olav Maran ja Henn Roode (lk 308–312).
Naisküsimus on jäänud tagaplaanile, kuna modernistlikus mudelis polnudki see teema. Hiljuti püüti terve Ida-Euroopa tasandil kunstiajalugu ümber kirjutada lähtuvalt nüüdisaegsest feministlikust teooriast – jutt on Viinis toimunud näitusest “Gender Check” ja sellele sekundeerivast näitusest “Nõukogude naine” Kumus. “Eesti kunstiajaloos” distantseerutakse neist mõlemast teadlikult, olles samas muidugi toimuvaga kursis.
Feministliku teooria mõju võib aimata aga raamatu kaanetüdrukuks valitud Silvia Jõgeveri maalist “Nukker” (1962) – töö, mis on senises kunstiajaloo narratiivis olnud ülimalt perifeerne, et mitte öelda olematu, mis kujutab naist ja mis asub Tartu kunstimuuseumis.
Ilma ajaloota nähtused
Praegu on kujunenud nii, et vaatamata eesti kunstiajaloo köidetele on teatud nähtused ikkagi “olematud”, näiteks kunsti õpetamise printsiibid, kunstiajakirjandus ja -kogumine. Need on “ajalootud” väheväärtustatud nähtused ja neil on kuni tänase päevani nõrk tähendus kunstimaailma teadvuses laiemalt.
Vaadeldavas köites on juttu ajakirja Kunst ja kodu asutamisest 1958 seoses disainiga. Loodetavasti tuleb järgmises köites juttu ka Kunsti ja Ehituskunsti asutamisest ja arengust, mis on ühendanud tervet põlvkonda kunstnikke ja arhitekte.
Näiteks raamatuillustratsioonid on saanud tänu Jüri Hainile erakordselt suurt tähelepanu, mis on väga kena. Ent mille poolest on need olulisemad võrreldes kunstipedagoogika, -kogumise ja -ajakirjandusega?
Kuna praegu toimub juba mõnda aega modernismi tagasitulek kunstipilti uuel arengukeermel, legitimeerib see ka “Eesti kunstiajaloo” modernistliku käsitluse. Kunstiajaloo kirjutamine ongi mõnes mõttes võimatu missioon – aga siin ta lõpuks on, valmis, aukartustäratavalt suur töö tehtud. Palju õnne töötegijaile ning meile kõigile. Jääb loota, et seda loevad paljud.
Koostaja Jaak Kangilaski. Autorid Sirje Helme, Jüri Hain, Juta Kivimäe, Inge Teder, Mart Kalm, Lilian Hansar, Jaak Kangilaski, Kai Lobjakas, Madli Mihkelson, Krista Kodres. Toimetaja Eneken Helme. Kujundaja Andres Tali.
Kultuurileht, 2013. 504 lk.
