Joonas Kiik soovitab: “Vaikse ookeani võitlus”. Või hoopis “Searching for Sugar Man”?
Uhkemais on staaridesse ja uuemal ajal ennekõike efektidesse investeeritud Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumi aastaeelarve jagu dollareid. Säärast kino jagub ka teistele sesoonidele, aga kõvemad kassamagneedid on üldiselt ikka koolivaheaegadele rihitud. Suur ja kasvav osa publikust on lapsed ja noored ning täiskasvanutegi seas leiame ikka rohkem neid, kes ei raatsi lapsepõlvest loobuda. Sestap annavad suvekinos üle ilma tooni igale eale mõistetavad muinaslood, ulmekad, märulid, koomiksid, mis mängufilmidena pole palju vähem animeeritud kui multikatena.
Nende puhtalt meelelahutusele ja vau-faktorile panustavate vaatemängude turundusse on pandud vähemalt sama palju raha kui tootmisse ja õieti need soovitamist ei vajagi – reklaam jõuab niigi viimse kui põlvepikkuse poisikeseni. Potentsiaalne vaataja teab üsna täpselt, millega on tegu. Kes ikka ootab “Z maailmasõjast” või “Uljast ratsanikust” meie ajastu kriitilist analüüsi või kunstilist katarsist? Selleks on Ulrich Seidli “Paradiis” ja Ron Fricke “Samsara”. Kes otsib inimlikult puudutavat lugu, ei lähe vaatama “Terasmeest”, vaid hoopis Oscariga pärjatud Malik Bendjellouli dokfilmi “Searching for Sugar Man”.
Aga kui tahtagi tunda lihtsat ja lapselikku rõõmu suurejoonelisest lammutamisest ja mürinal vastu taevast lastud sadadest miljonitest? Sel juhul on “Vaikse ookeani võitlus” parim valik Hollywoodi tänavuse suve saagist. Ja mitte ainult tänavuse. Mehhiklane Guillermo del Toro on jaapani peletise- ja robotikultuurist lähtudes loonud palju terviklikuma ja köitvama apokalüptilise märuli kui varem samadest allikatest ammutanud Roland Emmerich (“Godzilla”) või Michael Bay (“Transformerid”).
“Vaikse ookeani võitlus”:* Tallinn – CC Plaza; Solaris; Tartu – Cinamon; Narva – Astri
“Searching for Sugar Man”: Tallinn – Sõprus
*alla 12 mittesoovitav
