Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse magistrant, kes veedab terve suve giidina 55. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljonis, arutleb biennaalil nähtu üle.
Kahepalgeline Vene Paviljon: Vadim Zahharovi “Danaë” – edev ja kallis biennaaliatraktsioon ning samas terav ühiskonnakriitika.
Foto: AFP / Scanpix
Veneetsia biennaal on jõudnud oma 55. peatükini. Tegu on nähtusega,
mida võib süüdistada ühest küljest anakronistlike struktuuride –
rahvuspaviljonid – ning teisest äärmusliku “tänapäevasuse” –
kapitalistlike süsteemidega seotuse eest. Raha- ja kunstieliidi edevuse
laat, kus toimuvad eelsoojendused eelseisvateks art fair’ideks,
rääkimata biennaalil osalemisest kui säravast ordenist turusüsteemidesse
lülituva kunstniku rinnal. Samas pole ju selles midagi pretsedenditut,
sest Lääne kunstimaailma tipp on tegelikult alati olnud sümbioosses
suhtes priskeimate rahakottidega, olgu nende omanik kirik,
aristokraatia, kodanlus või suurärimehed.
Rahvuspaviljonide
süsteem pakub üldiselt kunstiperifeeriasse jäävatele riikidele
teoreetilisegi võimaluse suuremale pildile pääseda, samas on alati tunda
tugevat neokolonialistliku turismiatraktsiooni hõngu. 2009. aastal
hinnati parimaks rahvuslikuks etteasteks USA, 2011 Saksamaa... Kas selle
aasta kuldlõvi andmist debüüdi teinud Angolale või tuumiknäitust, kus
on üllatavalt vähe tuntud kunstnikke, võib näha osana mainemuutuse
strateegiast, mis esimest korda üritab vaidlustada biennaali suhet
rahvusvaheliste tsentraliseeritud ja hierarhiseeritud Suurte
Süsteemidega? Tõenäoliselt oleks naiivne seda tõsimeelselt uskuda, aga
oma värskendav moment on selles kindlasti.
Loe täiamshus artiklit tasulisest Eesti Ekspressist