Valitud töid ja mõtteid 55. Veneetsia biennaalilt
Veneetsia biennaal on jõudnud oma 55. peatükini. Tegu on nähtusega, mida võib süüdistada ühest küljest anakronistlike struktuuride – rahvuspaviljonid – ning teisest äärmusliku “tänapäevasuse” – kapitalistlike süsteemidega seotuse eest. Raha- ja kunstieliidi edevuse laat, kus toimuvad eelsoojendused eelseisvateks art fair’ideks, rääkimata biennaalil osalemisest kui säravast ordenist turusüsteemidesse lülituva kunstniku rinnal. Samas pole ju selles midagi pretsedenditut, sest Lääne kunstimaailma tipp on tegelikult alati olnud sümbioosses suhtes priskeimate rahakottidega, olgu nende omanik kirik, aristokraatia, kodanlus või suurärimehed.
Rahvuspaviljonide süsteem pakub üldiselt kunstiperifeeriasse jäävatele riikidele teoreetilisegi võimaluse suuremale pildile pääseda, samas on alati tunda tugevat neokolonialistliku turismiatraktsiooni hõngu. 2009. aastal hinnati parimaks rahvuslikuks etteasteks USA, 2011 Saksamaa... Kas selle aasta kuldlõvi andmist debüüdi teinud Angolale või tuumiknäitust, kus on üllatavalt vähe tuntud kunstnikke, võib näha osana mainemuutuse strateegiast, mis esimest korda üritab vaidlustada biennaali suhet rahvusvaheliste tsentraliseeritud ja hierarhiseeritud Suurte Süsteemidega? Tõenäoliselt oleks naiivne seda tõsimeelselt uskuda, aga oma värskendav moment on selles kindlasti.
