AREENI KAANELUGU: Mis jääb meie kunstil rahvusvahelisest haardest puudu?

Hanno Soans arutleb Veneetsia kunstibiennaali valguses, mis on see, mis Eesti kunstil rahvusvahelisest haardest puudu jääb.

Tänavu 55. korda avatud Veneetsia biennaali kohta kehtib see, mida igal varasemalgi aastal: ta on hullumeelsem, kui eales ja ta tekitab rohkem küsimusi kui eales. Areeni kaaneloos vaatleb biennaali ajalugu ja tänapäeva kunstiteadlane Hanno Soans, söandades piiluda ka tulevikku. Soans küsib, mis on see, mis Eesti kunstil rahvusvahelisest haardest puudu võiks jääda ja kui tõsiselt tuleks võtta kunstiteadlaste, -teoreetikute, -kriitikute ja kunstnike endi oletusi tuleviku arengute kohta.

Tänavu 55. korda avatud Veneetsia biennaali kohta kehtib see, mida igal varasemalgi aastal: ta on hullumeelsem, kui eales ja ta tekitab rohkem küsimusi kui eales.

„Kui inglise kunstnik ja kriitik Matthew Collings küsis enam kui kümme aastat tagasi oma New Yorgi kunstielu käsitlevas raamatus rahvusvaheliste frantsiisidega töötavalt globaalgaleristilt Larry Gagosianilt (või oli see nüüd Jay Jopling Londonist),“ kirjutab Soans, „milline on uusim trend või suundumus kaasaegses kunstis, vastas see pikemalt mõtlemata, et selleks trendiks on multikulturalism. “Aga see on ju juba vana lugu,“ kurtis kriitik. Ja sai vastuseks vaid hooletu nooke “Aga mis siis!?““

Soans tõdeb, et Veneetsias flirditakse juba mitukümmend aastat edukalt kogu lääne maailma vaeva liberal guilt’i, liberaalse süütundega, mille põhjuseks on koloniaalpärand, raskevõitu taak, mille märksõnadeks on rahvasterändamine, majandusgenotsiid ja kultuurikolonialism. Soovides maailmas läbi lüüa, peab Eesti kunst sellega tahes-tahtmata suhestuma. Omaette küsimus on aga, kuidas.

Võib-olla peaks Eesti hankima endale mõne kolooniakese, et süütundemängus kaasa lüüa, küsib Soans sarkastiliselt ning juhib tähelepanu sellele, et ka Veneetsias ei ole Eesti kõiki võimalusi ära kasutanud.

Lisaks jagab oma muljeid Veneetsia biennaalist Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse magistrant Hannes Aava, kes töötab terve suve biennaali Eesti paviljonis giidina.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist