Areeni albumi soovitused
Ainuke kord, kui Snoopil (tollal veel perekonnanimega Dogg) laulmine välja tuli, oli selles 2007. aasta hitis "Sensual Seduction", ja tänu sellele, et ta hääl oli AutoTune'itud. Nüüd "ümber sündinud" Snoop Lionina, laulab ta palju, palju rohkem, kui keegi viitsiks välja kannatada. Ainus, milleks tema hääl siin laias universumis muusikaliselt kõlbab, on ussihäälne räpp. See libe, triksterlik räpp veel gangster-kõrendina, enne "suurt valgustumist" saarel nimega Jamaica. Oo, ta valgustus seal, kujutage ette, kuidas suur Jah ilmus talle, öeldes Snoopile: "Sina pead veel rohkem kanepit suitsetama." Nagu Snoop ise ütles: "Tunnen, et olen alati rastafari olnud, lihtsalt mu kolmas silm polnud varem avanenud." Peale selle, et ta ennast arvab Bob Marley reinkarnatsiooniks, mis siis, et ta sündis kümme aastat enne Marley surma, ja teoreetiliselt reinkarnatsioon retroaktiivselt ei funka. Snoopi puhul muidugi ei tea, mis on huumor, mis on tõde. Muusikaline olukord plaadil on igati nukker, kuigi vibe on positiivne. Intensiivsused on nulli keeratud, sõnad ja sõnum lihtsameelsed, selline paljaks kooritud reggae karkass, kus mõni külalisartist püüdlikult patois aktsenti pursib. Vahest on ikka parem, kui gangster jääb gangsteriks ja paneb akna kinni, kui sealt liiga palju valgust sisse hakkab paistma. 4/10
Aleksander T Yostafa
About Group
"Between the Walls"
(Domino)
Ärge kruttige, parem jämmige.
Muusikalise sõpruskonna About Group kolmas kauamängiv võib olla plaat, mis avab lõplikult mu tšakrad kõige asjus, mida puudutab Alexis Taylor. Pop-trupi Hot Chip nägu ja hääl. Ta on siin vaid üks osalistest - teistes rollides Charles Hayward (This Heat), John Coxon (Eesti rahva ammune sõber drum'n'bass-duost Spring Heel Jack) ja improv-mees Pat Thomas -, kuid vokalistina on ta mõistagi kõige dominantsem. Ja just nüüd kuulen, et Alexis Taylori hääletämber kõlab, lõpuks ometi, väga meeldivalt: loomulikult, ilma pooside ja püüdlusteta. Tuleb vist tema talent alates Hot Chipi esimesest albumist uuesti üle kuulata.
"Between the Walls" on võrdlemisi lihtne jämmitund. Laisk ja kohmakas bluus ja funk, pretensioonitud ballaadid, eksperimentaalsemad sõtkumised. Mitmekesise kõlaga ja ruumi täitvad musitseerimised, mille kihtide alt kirkad käigud, laulupartiid ja leebed unemeloodiad nina välja pistavad.
Kui täna plaadipoodi minna, siis enamasti leiab seal väsitavates kogustes beebinäolist indifolki ja ülepunnitatud alternatiivpoppi. About Group on nende kõrval äärmiselt suvaline. Äkki just selles, suvalisuses ja hoolimatuses üldise pinges fooni taustal, peitubki selle plaadi soe võlu. 7/10
Siim Nestor
Lightning Dust
"Fantasy"
(Jagjaguwar)
Puhas dream-pop.
Tol õhtul, kui Lightning Dusti uue albumi oma arvutisse alla laadisin, ma selle kuulamiseni ei jõudnudki - tuli tahtmine minna hoopis järjekordsele festivalile teknot kuulama. Varasel hommikutunnil koju tagasi pöördudes oli siiski pisut tühi tunne sees, mida tümm polnud täita suutnud. Kodus esimeste päikesekiirte paistel ette võetud "Fantasy" maitses aga koos hommikukohviga väga hõrgult. Tühjus kadus, kass nurrus. Ilmselt oli hetk kuulamiseks õige, sest hilisemad kordused enam säärast võimast katarsist ei pakkunud. Seda küll ühe erandiga - eelviimane pala "Agatha" on kindlasti bändi seni parimaid lugusid üldse. Albumi üldpilt kisub paraku veidi üksluiseks. Duot varem vallanud psühhedeelsed meeleolud muteerusid "Fantasyl" vanade süntesaatorite toel puhast tõugu dream-popiks. Uus vibe on trendikam, kuid mitte originaalsem. Seda kõike oleme kuulnud juba aastaid Austra, Knife'i, -Grimesi ja Beach House'i albumitel. Praegusel kujul kõlabki Lightning Dusti muusika pigem saundiahvimisena, mis ei tähenda, et lood halvad oleks. Ka Amber Webberi haldjahääl on bändile tõeline kuulikindlel vest - kirugu need kriitikud palju tahavad, austajaid kindlasti vähemaks ei jää. 6/10
Bertil Tüvi
MaiGroup
"LUV"
(Mai Agan)
Pühendusmuusika salalaegas.
Noor bassimängija (ja rootsi muusikutest koosneva bändi MaiGroup liider) Mai Agan jätab endast plaadikaanel ja fotodel sõltumatu olekuga nahktagis Saaremaa Suzy Quatro mulje, kuid see välimus ei ole seotud muusikaga. MaiGroupi esimene, Hooandja toel ilmunud plaat on viimistletud ja läbikomponeeritud džässrokk või fusion, mis rokiks läheb pigem tinglikus kui otseses mõttes. See on ambivalentne muusika ja selle tõlgendamine sõltub kuulaja pingutusest. Seal on mahedust ja veidi raadiosõbralikkustki, käredamaid kitarrisoolosid, fankit, bassimängijate loomingule tihti omast motoorsust ja leebeid helimaastikke.
Kuid see on üksnes pealispind. Ma ei ütleks, et see plaat avaneb kergelt, selleks tuleb vaeva näha. Kui aga kaas kerkib, siis avaneb muusika hoopis uues tähenduses ja sügavuses. Mina leidsin plaadilt palju sellist, mis muusikaliste vahenditega väljendab neid sügavaid tundeid, mis Mai Aganal on oma lähedaste inimeste vastu. Selles mõttes on muusika väga pihtimuslik ja õrn, isegi kui ta kõlab jõuliselt. Palas "Benight" justkui kirjeldatakse igatsevat tunnet, mis tekib siis, kui kätega puudutada mingit ilusat vormi või kuju, üha uuesti sõrmi üle tuttavate kumeruste libistades, "Hilton Dance" on tüüne, hellitav ja rahustav, "Alpha & Omega" on armastusest ja inspiratsioonist - avarduv, laiuv ja enesekindlust koguv, "The Eye of Ra" motoorse rifiga kaitseloits - kõigis palades on midagi väga isiklikku. Sellisena on plaat väga julge ja paljastav, palju rohkem kui esikalbumilt seda oodata võiks. Loodan, et selline muusikaline avatus jääb MaiGroupiga ka edaspidi. 9/10
Priit Hõbemägi
