Tähelepanu, PILDISTAN! Iseenda pildistamisest on saanud üleilmne hullus
Kõik algab õigest kaldenurgast. Nutitelefon peab olema silmade kõrgusel ja 45kraadise nurga all.
Järgmiseks valgus. Vallatu päiksekiir selja taga olevast aknast või välk vannitoapeeglis, kui poseerivad noored on valmistumas öö läbi kestvaks peoks.
Õige pooski on tähtis. Kergelt tõstetud kulm ja viltune naeratus jätavad mulje, et poseerija ei võta asja liiga tõsiselt. Vidukil silmad ja veidi segamini juuksed viitavad loomulikule ilule, jättes mulje, nagu eneseimetleja oleks just ärganud ega saa midagi parata, et nii hea välja näeb. Seksikuse toovad esile veidi lohkuimetud põsed, pardisuu ja rangluudest mõned sentimeetrid allapoole paljastatud ihu. Pildistan!
Nüüd tuleb valida telefoni töötlusprogrammi kõige sobivam filter. Seepiapruun toon imendub pildile, et viidata ajastule, mil meie ümber olid vinüülid ja Volkswageni hipibussid. Jääb veel vaid udutada välisjoon ning pehmendada värvitoone - ideaalne!
Edasine on sekundite küsimus - ainsa ekraanipuudutusega on pilt Twitteris, Facebookis ja Instagramis. Igaühe jaoks tuleb muidugi välja mõelda eraldi hashtag ehk teemaviide. Sõbrad saavad pilti omakorda edasi postitada, sildistada ja laikida.
Ekraan täitub püstise pöidla märkide ja südamekujuliste emotikonidega. Laike tuleb aina juurde ja pildistaja tunneb ... mida? Heakskiitu? Kindlustunnet? Eksistentsiaalset rahu? Mis see ka poleks, tekitab see sõltuvust, sest üsna pea on telefon taas pildistamisrežiimis ja modell püüab mitte korrata eelmist poosi.
See ongi selfie ehk digitaalajastu autoportree. Me kõik tegeleme sellega. Tasub vaid Twitteri otsingumootorisse trükkida "selfie" või kiigata Instagrami, kus on miljoneid pilte teemaviitega #mina.
Noorukieas popmuusikanukuke Justin Bieber postitab pidevalt Instagrami pilte iseendast, et teha rõõmu tohutule jälgijahulgale. Rihanna kostitab fänne piltidega oma tuharatest, mida vaevalt katab väike teksalapp, ja poseerib Amsterdamis kahe priske kanepipläruga.
Ka poliitika ei jää selfie'dest puutumata. Obama tütred Sasha ja Malia tegid endast pilte presidendi teistkordse ametisse pühitsemise ajal. Hillary Clinton sai samuti osa eneseimetlusliikumisest, kui tema tütar Chelsea neist koos pildi tegi ja selle Twitterisse üles pani.
Selle kuu alguses jooksid kolm Nebraskast pärit õde keset jalgpallimatši väljakule ning filmisid end samal ajal. Turvamehed said nad lõpuks kätte ning kuuesekundilisest video-klipist sai maailma kõige kallim selfie, sest õdesid ootab 1500dollarine trahv.
Moeröögatus on jõudnud isegi avakosmosesse. Detsembris tegi Jaapani astronaut Aki Hoshide endast rahvusvahelises kosmosejaamas ilmselt maailma kõige ägedama selfie. Pildil on näha päike, Maa, kaks robotkäe juppi, skafander ja kogu kosmost hõlmav lõputu pimedus.
Hiljuti avaldas Hiina firma Huawei plaani hakata tootma "näo ilukiirabi" tarkvaraga varustatud nutifoni, mis vähendab automaatselt kortse ja ühtlustab jumet.
Royal Photographic Society peadirektor Michael Pritchard nendib, et digitaalkaamerate ja iPhone'ide suurem kasutuselevõtt on sattunud ajale, mil meie ühiskonnas on aina rohkem üksikuid inimesi. Tema sõnul on kasvanud lahutatud, üksi elavate ja nende inimeste arv, kes käivad üksinda reisimas. Inimesed üldiselt tahavad jäädvustada seda, mis nende elus toimub, kuid tänapäeval neil lihtsalt pole kedagi, kes pilti teeks.
Kui aga autoportreed on vaid selleks, et panustada mälestustesse ja kaardistada oma elukäiku, siis miks tunneme nii meeletut vajadust neid tuhandete inimestega jagada?
Mõnede jaoks on vastus lihtne - selfie'st on saanud nartsissismiajastu põhisümbol. Meile on muutunud aina tähtsamaks, kuidas me teistele paistame, ning seetõttu on ühiskonnas aktsepteeritud vaid see, kes kaamera ees parem välja paistab.
Kuigi paljud ilmselt arvavad, et pildid ei jõua eriti suurema publikuni kui nende enda sõbrad ja tuttavad, siis tõsiasi on, et neid pilte saavad vaadata ja kasutada ka kolmandad isikud. Näiteks on olemas isegi eraldi pornoleheküljed, mis on pühendatud amatööride alastipiltidele. Kardetakse, et kibestunud inimesed hakkavad kättemaksuks üles panema intiimseid ülesvõtteid eksidest.
Muret tekitab asjaolu, et suur hulk noori tüdrukuid armastab ennast võrdlemisi riidevabalt pildistada. Kui modell Cara Delevingne postitas Instagrami pildi läbi pitsilise pluusi paistvatest nibudest, kogus ta väga kiiresti üle 60 000 laigi.
Feminist ja pornograafiavastane aktivist Gail Dines väidab, et pornokultuuri tõttu on naised hakanud end nägema meeste vaatevinklist, objektina. Meestel on palju võimalusi tähelepanu püüda, naiste puhul aga näib valdavat see, kui "pandavad" nad on. Paljud poseerivadki (teadlikult või mitte), nagu oleksid pornofilmist välja astunud: veidi mossis suu ja kokkusurutud rinnad, taustal kortsus voodilinad.
23-aastane kõrgharidusega Rebecca Brown usub, et tema kalduvus end pidevalt pildistada ei ole alandav ega nartsissistlik. "Enne kui välja lähen, teen endast mõned pildid, et näha, milline ma teistele välja paistan," ütleb Brown ja lisab, et ta saab sellest palju enesekindlust juurde, kui inimesed ta pilte laigivad.
Selles ei ole loomulikult midagi uut. Inimene on sotsiaalne loom, keda ajendab tegutsema teiste heakskiidu ja enesekinnituse otsimine. Soov ennast pildina esitleda ulatub tegelikult tagasi aega, mil inimesed joonistasid koopaseintele. Pidevalt areneva tehnoloogia maailmas võib selfie't pidada värvise käega tehtud koopamaalingu tänapäevaseks versiooniks.
Ajakirja Psychology Today artiklis kirjutab psühholoogia dotsent Sarah J. Gervais, et Instagram ja ka ülejäänud sotsiaalmeedia lubab fotograafiat kasutada kui teatud võimu allikat. Nimelt pakub see tema sõnul omamoodi vastupanu nende perfektsete piltide tulvale, mida me iga päev reklaamides näeme.
Sotsiaalse võrgustiku laienemine on andnud ka kuulsustele võimaluse oma fännidega otse suhelda ja koondada enda ümber lojaalseid järgijaid, kes usuvad, et saavad ka tegelikult osa rikaste ja kuulsate elust.
Selfie peab jätma "päris mina" mulje. Kuulsused saavad nüüd aina rohkem kontrollida seda, milline on nende imago - reaalsus on saanud kergesti juhitavaks. Need autoportreed loovad illusiooni, nagu pildid oleks töötlemata, avameelsed ja igapäevased. Tegelikkuses on aga väga täpselt poseeritud ja õige töötlusega pilt palju ahvatlevam kui halva nurga alt tabatud paparatsokaader.
Lisaks sellele võib arukas kasutaja tänu selfie'dele teha väga head äri. Briti Vogue'i toimetaja Alexa Chung ja laulja Florence Welch jagavad iga päev pilte oma riietusest, et sellega kindlustada oma stiiliikooni staatust ja kahtlemata ka tulusaid moetehinguid.
Loomulikult on kontrolli mõiste selfie'de ajastul kaheldav. Kui pildike on kord juba internetiavarustesse postitatud, on see seal kõigi silme all - seda võivad (ära) kasutada tööandjad, turundajad ja nördinud eksid.
Digitaalset tehnoloogiat võib küll kasutada selleks, et manipuleerida oma imagoga, kuid hetkel, mil inimene postitab pildi internetti, ei tea ta iial, kuidas teised teda näevad.
Inglise keelest lühendatult tõlkinud
Stinne Loo
