Selline on minevik ja tulevik toob uusi asju – näiteks komponeerib Jürjendal septembrikuise Viljandi Kitarrifestivali tarbeks uudisteose just Triole ja Filharmoonia Kammerkoorile, samuti on lootusrikkalt alanud koostöö Taani kitarristi Volker Zimmermanniga – nende kahe initsiatiivil sündinud kvartett Four Seasons tegi debüüdi kevadel Eesti Muusika Päevadel. Kuid võib olla on Robert Jürjendali aasta kroonsündmuseks ikkagi tema esimene sooloalbum „Rõõmu allikas / Source Of Joy“.

Et see alles tema esimene on, tundub ühtpidi kummaline ja samas Jürjendalile tüüpiline, nendib teda intervjueerides Tõnis Kahu. Paljud muusikud alustaksid oma karjääri teadagi just sooloplaadist, kehtestaksid ennast, näitaksid oma minapildi mõõtmeid ja mahtu. Tema seevastu mitte. Kes Jürjendali kontserdil mängimas on näinud, tunneb tema rahulikku, teiste muusikute ja erinevate helide sekka tahaplaanile tõmbunud keskendatust ning ka „Rõõmu allikas“, ehkki kõnetoonilt puhas ja ligipääsetav, jätab palju endiselt saladuseks ning kuigi mõni saladus intervjuu käigus selgub, on ka selliseid millele Jürjendal isegi õieti vastata ei oska.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid