AREENI KAANELUGU: Robert Jürjendali teistmoodi teed

Tõnis Kahu uurib Eesti ühelt peenetundelisemalt kitarristilt, mis ikkagi liigub tema muusika sees, taga ja ümber.

Robert Jürjendal (47) on mitte just tähelepanu nõudvalt, mitte lärmakalt ja võimukalt, aga pidevalt ja alati Eesti muusika keskme läheduses liikudes oma kitarriga kohal olnud juba paarkümmend aastat. Tema nime kohtab erinevatel plaatidel, ta mängib erinevates stiilides ja koos erinevate muusikutega nagu Ühendriikide klarnetist David Rothenberg või Eesti oma staarid Riho Sibul, Tõnis Mägi ning muidugi Mart Soo ja Tõnis Leemets, kellega Jürjendal moodustas kakskümment aastat tagasi Weekend Guitar Trio.

Selline on minevik ja tulevik toob uusi asju – näiteks komponeerib Jürjendal septembrikuise Viljandi Kitarrifestivali tarbeks uudisteose just Triole ja Filharmoonia Kammerkoorile, samuti on lootusrikkalt alanud koostöö Taani kitarristi Volker Zimmermanniga – nende kahe initsiatiivil sündinud kvartett Four Seasons tegi debüüdi kevadel Eesti Muusika Päevadel. Kuid võib olla on Robert Jürjendali aasta kroonsündmuseks ikkagi tema esimene sooloalbum „Rõõmu allikas / Source Of Joy“.

Et see alles tema esimene on, tundub ühtpidi kummaline ja samas Jürjendalile tüüpiline, nendib teda intervjueerides Tõnis Kahu. Paljud muusikud alustaksid oma karjääri teadagi just sooloplaadist, kehtestaksid ennast, näitaksid oma minapildi mõõtmeid ja mahtu. Tema seevastu mitte. Kes Jürjendali kontserdil mängimas on näinud, tunneb tema rahulikku, teiste muusikute ja erinevate helide sekka tahaplaanile tõmbunud keskendatust ning ka „Rõõmu allikas“, ehkki kõnetoonilt puhas ja ligipääsetav, jätab palju endiselt saladuseks ning kuigi mõni saladus intervjuu käigus selgub, on ka selliseid millele Jürjendal isegi õieti vastata ei oska.