Peeter Helme: Vormide kiituseks

Suvel räägitakse ikka sellest, mille kõige aastaaeg suvi on - grillimise, ujumise, vabaõhukino, jahisõidu, kergete salatite, suhtlemise, valge veini jne aeg. Aga aastaajajuttu võiks ajada igal aastaajal. Sest tehakse ju igal aastaajal sarnaseid asju - kellele meeldib sportida, see võib-olla taob suvel väljas jalgpalli, talvel läheb aga spordihalli korvpalli mängima; kellele meeldib süüa teha, see vahest grillib suviti looduses ja keerab sinna kõrvale kokku kerge salati, talvel mässab aga seapraega koduseinte vahel. Niisiis muutub vorm, mitte aga sisu.

Seetõttu on ka kirjandustoimetajal mõttetu rääkida, kuidas just suvi on õige aeg selleks, et lugeda läbi kõik talvel lugemata raamatud, sest talvel võtab oma osa suvel inimeste maalepagemise tõttu soiku jäänud kirjanduselu - kirjanduslikud kolmapäevad, luule- ja proosalugemised ning raamatuesitlused. See on muidugi tõsi, ma katsun suvel rohkem lugeda, sest aega ongi rohkem. Aga jällegi - tegelikult muutub ju vaid minu ja kirjanduse suhte vorm, mitte sisu.

See ei kehti ainult aastaaegade kohta, vaid ka laiemalt. Isegi ühiskonna kui sellise kohta. Näiteks Vanas Hiinas oli keisril taeva mandaat, mis väljendus inimeste heas elus ja korras. Kui aga maad võttis vaesus ja korratus, oli see kindel märk mandaadi kadumisest ja vajadusest uue, pädevama poliitika või lausa keisri järele. Nüüd on meil sama asja jaoks valimised.

Vanas Roomas kirjutati avalikke teadaandeid sisaldav "ajaleht" Acta Diurna kivitahvlitele, kust rahvas seda lugeda sai, meil on aga internet ... Jällegi - muutub vorm, mitte sisu. Aga - kui vorm muutub, siis mille vorm? Ja mis on see sisu?

Tiit Tarlap räägib oma tänavu kevadel ilmunud ulmekas "Aegade julm laul" - raamatu tegevus ulatub kultuuri koidikust 21. sajandi lõpus aset leidva globaalkatastroofini - seda, kuidas alati on muutunud küll ühiskonnakorra vorm, kuid kuskile pole kadunud ahnus, kurjus ja ekspluateerimine. Ilmselt vastab see tõele. Aga see pole kogu tõde. Lugesin näiteks hiljuti läbi kunagi sarjas "Klassikalised lood" ilmunud 18. sajandi briti autori Laurence Sterne'i teose "Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia". Minajutustaja keskendub seal peamiselt pikantsetele seiklustele. Äärmiselt amüsantne. Ja samuti omal moel ajalooline, kirjeldades kommete ajalugu. Ka seal näeme, kuidas sama sisu - vastassugupoolte erootiline tõmme - on eri aegadel leidnud eri avaldusviise. Seega ei sisaldagi ajalugu ainult koledusi ning koleduste kõrval leiab ka kõik elamisväärne üha uusi ja põnevaid vorme.