Areeni albumi soovitused
Thundercat
"Apocalypse"
(Brainfeeder)
Meeldivad pärastlõunameloodiad Igor Volkele
Stephen Bruner aka Thundercat on bassimängija Los Angelese linnast, mis mööda ookeaniäärt kombitsatena horisondi taha kaob. Tema muusika on võib-olla nagu need autode jaoks planeeritud linnad ise, ilma keskuseta, ilma tiheduseta, laialivalguvad ja täis mittekohti. Või siis sõidab ta autos ja kuulab Mahavishnu Orchestrat, jazz-fusion-bändi, mida ta ühe oma lemmikuna on maininud ja mille klahvpillimängija oli tulevane Miami Vice'i tunnusloo autor, tšehhi immigrant Jan Hammer. Ma kujutan ette - sest Los Angeleses ma ei ole käinud, olen seda näinud filmis "Terminaator 2" ja guugli satelliidi pealt - , et see pidev ringisõitmine, teel olemine teeb inimesega ikkagi midagi. Annab kohale mingit müstikat juurde ja tekitab vundamendi mudeliteks, mida artistid kannavad üle teistsugusesse, fantastilisemasse ruumi - avakosmosesse. Kosmost ja spirituaalseid heliruume armastavad nii Thundercat kui ka tema hea sõber Flying Lotus või samuti LA punt Sa-Ra Creative Partners. Mahedalt vulisev soulfunk, kuhu Thundercat vahepeal paar särtsakamat bassi sisse judistab. Muusikaline vaste aroomiküünlale, kui soovite. 7/10
Aleksander T Yostafa
Empire of the Sun
"Ice on the Dune"
(Capitol)
Austraallaste vähese kiiksuga kiiksupop
Maa kuklapoolelt pärit bänd tuleb esmajoones meelde kahe mõne aasta taguse hitiga "Walking on a Dream" ja "We are the People", mis kõlasid nagu ebapsühhedeelsemad raadioversioonid MGMT-st. Debüütalbumist on praeguseks möödas peaaegu viis aastat ja poistel ilmus alles teine kauamängiv. Ei kiirustata, tore. Seekord on poppi ja tantsu veelgi rohkem juurde keeratud ning "Ice on the Dune" on üllatavalt lihtne kuulamine. Kergelt esoteeriline elektropop hõljub ringi ja miski ei häiri. Kujutan ette, et tantrafestivalil käinud inimeste hulgas oli palju neid, kes hea meelega oleks selle albumi seltsis terve kodutee läbinud. Siinkohal tuleb mainida ka albumi kaanepilti, mis viitab sellele, et bänd on osa new age'i jääšamaanide järjest suurenevast skeenest. Jah, lood ei häiri, kuid ei tekita ka mingisugust positiivset emotsiooni. Kõik palad on sama tantsupopi vitsaga löödud ning vaheldust peab tikutulega taga otsima. Turvaline popmuusika neile, kes on liiga lahedad, et padu-mainstream'i kuulata. 5/10
Siim Kera
Inboiler
"Tere, ma armastan sind"
(hyper.records)
Kas Pille on loll?
In-/Jääboileriga seostub minu jaoks üks imelik probleem - muusikaliste liidetavate summa on pea alati väiksem, kui peaks olema. Pean silmas seda, et Marek Talts, Tiit Kikas, Alari Piispea jt on muusikutena tippklassist, kuid Jääboileri-nimelises seltskonnas kipub nende ühine muusikaline lõpptulemus olema nõrgem, kui oodata võiks.
Milles on asi? Kas näiteks selles, et in- ja jääboilerlusega käib kaasas mingi muusikaline lohakus, ükskõiksus mõtete edasiarendamise ja detailide lihvimise suhtes? Nagu laisa käega tehtud muusika või nii. Või on see ikka nii tartulik mõtteviis, kui vähegi olla saab, ja mul ei ole sellesse lihtsalt ligipääsu... Ikka need kohvikud ja külmad hoovinurgad ja hommikuti peale vajuv koorem... Ehh, maitea ... ka hilispuberteet peaks ammu möödas olema.
In-/Jääboiler on kultusbänd ja vist juba kolmas Pillede põlvkond õhkab nende karuste ja lihtsate lugude poole, mis käivad ikka sedasama ringi, mis kaua aega tagasi. Miks ka mitte, sest nende laulude hulgas on ka tõelisi pärle, kuigi mitte sellel plaadil. 5/10
