Nädala raamat: Roppuste ja mõttesügavuse dialoog
Leo Luks “100% Leo Luks”
Jumalikud Ilmutused, 2013. 70 lk.
Maaülikooli filosoofiaõppejõud Leo Luks on varem avaldanud esmapilgul erialaga rohkem seotud tekste – lühivormide kogumiku “Eklektika” (2006) või saatesõna kunstiakadeemia magistrantide esseekogumikule “Filosoofiakunst” (2007). Nüüd astub ta lugejate ette luuletajana. Ja seejuures väga ootamatu luuletajana. Enne Sirbile mahukaid arvustusi ja analüüsivaid artikleid kirjutanud autorilt ei ootaks tekste nagu “Mul üll on paskvillane rüü / Olen kürva kuju rüütel” või “Firmajuhi moto: / Naist rauta öösel, sekretäri päeval”.
Kuid ootamatu on Luksi luulemina siiski vaid esmapilgul. Raamatusse süüvides ja seda tervikuna läbi lugedes ei jää saladuseks, et Luksi huvitavad ka “100% Leo Luksis” siiski samad või enam-vähem samad probleemid, mis tema pikemateski tekstides. Probleemideringi võtab tegelikult päris hästi kokku autori doktoritöö pealkiri “Euroopa nihilismi piiritlemise katse filosoofia ja luule dialoogi abil”. Luuletustes leidubki nii arutlusi nihilismist, üsna nihilistlikke tekste, mis irvitavad kõige ja kõigi üle, kui ka tekste, mis tõesti kujutavadki endast filosoofia ja luule dialoogi. Kogumik sisaldab ka filosoofia klassikutele pühendatud epigrammide tsüklit, millest mõni on õnnestunum, mõni vähem, kuid kõik päris vaimukad ja leidlikud – näiteks kuulsa essee “Kunstiteos oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul” autorile Walter Benjaminile pühendatud read: “Digitaalfotograafia võidukäigu tõttu /osutub ilmutus üleliigseks”.
Leidub ka keelenalja ning sõnade ja keele piiride kompamist, nagu “Kuhu mindi ja mida seal tehti? / Poodi”. Üldiselt domineerib aga teadlik lõõpimine ning lugeja sündsustundele – või selle puudumisele – rõhuv materjal, mis annab kogumikule ikka päris naljaka üldtooni ja soovi neid tekste hiljem seltskonnas näiteks daamide šokeerimiseks tsiteerida. Tehkem siis seda: “See kukkus nüüd küll päris hästi välja! Pühkida polnud vajagi”.
Ja lootkem, et see ei jäi Luksi ainsaks katsetuseks poeesia kõrge kunsti vallas. Käesolev teos võib küll näida veiderdav ja selle tekstid justkui püüaksid mõjuda skandaalselt (iseasi, kas see on tänapäeva kirjanduses üldse võimalik), kuid raamatu keel on vahe ja täpne, tekstide mõte lihvitud ning kuigi autor kohati seda üritab, ei suuda ta tõesti varjata oma vaieldamatut eruditsiooni. Pigem tõuseb see just eriliselt esile, muutumata seejuures ärritavaks enesetõestamiseks. See räägib aga asjaolust, et Luks on autor, keda on põhjust tähelepanelikult jälgida. Ta meile veel kirjutab.
