Tõlgitav ja tõlkimatu
Me olime naabrid Lasnamäe kõrgmajade tipus, kuhu nõukogude võim mingil veidral põhjusel ehitas kunstnikele üsna suuri ateljeesid. Ma pole päriskunstnik, aga mulle meeldisid suured ja kõrged ruumid. Valeri oli sel ajal saksapärane tööhull, ilmus kella üheksa paiku, maalis viieni ja läks siis koju. Nüüd oleme mõlemad Lasnamäelt lõplikult läinud, tema kesklinna juugendmajja ja mina mereäärsesse rohelusse. Aga mingi side jääb.
Seesama pilt, mis räägib sinuga igal hommikul.
Vinogradovi näitus Tallinna Kunstihoones on võimas. Ennekõike maalisari “Mets”, suured lõuendid, mis mõjuvad nagu mingi psühhedeelne kogemus liikumisest unenäolises keskkonnas. Või teistpidi vaadates näevad need tööd välja kui laiali laotet raamatukaaned, kust püüad abitult teksti või muud infot kätte saada, aga ei saa, kuid oled ikka lummatud.
Vinogradovi kaubamärgiks olid aastaid must, valge ja pruun värv, nüüd on aga koloriit muutunud, muud värvid tulevad pildile. Seni hillitset maailm hakkab särama.
Seda enam “Standardses seerias”, kus abstraktsus näeb välja peaaegu nagu realism, natuke andokeskkülalik, aga me ei saa siiski iial teada, mida need pildid kujutavad. Võid aimata ukselinki või nuga, aga võib-olla ka mitte. Hulk väikesi, ja ikka säravaid pilte.
Valeri suhe huumoriga pole keeruline, ta on hooti nagu venekeelne Mart Juur, kui tahab. Olen kirjutanud ta oskusest luua tšastuškatekste, ogaraid pilkelaule tihti ka eesti kultuuri- ja poliitikaprominentide kohta. Katre Runnel on selle näituse jaoks mõned elegantselt tõlkinud, lood kontoritooli karmist elust ja kellegi samovare müües Veneetsia biennaalile sattunud Ivani kirjavahetusest end sakest üsna segi joonud jaapanlase Tanaka-saniga.
Veel paar kuud tagasi ütles Valeri, et püüab sel näitusel nalja vältida. Õnneks ei läinud korda! Mida muud on näiteks minimaalide sari “Siberiaad”? Või triptühhon “Vene lood”, kolm vanemat pilti aeglaselt mäekallakust alla libisevaist sõnadest “Duša”, “Vodka” ja “Puškin”...
Ma olen ühe muusikakriitikust sõbraga korduvalt vaielnud, kas naljal on muusikas (või kunstis laiemalt) üldse kohta. Ma arvan, et on. Kui me räägime pateetiliselt lõimumisest, siis vaatame parem tegelikkust. Jah, Valeri igaks juhuks ei räägi eesti keelt, kuigi ma olen kindel, et ta saab aru, seda näitavad ta tööd. Asjad on tõlgitavad. Valeri on oluline eesti maalija!
Valeri Vinogradovi isikunäitus “Ninotschka” on Tallinna Kunstihoones avatud 11. augustini 2013.
