Näitus ühendab sõjajärgse moodsa kunsti skulptuure, kollaaže ja maale 60ndate ja 70ndate kunsti ruumiseadete, aktsioonide ja videotega ning ka mõnede üksikute nüüdiskunsti postmediaalsete lahendustega, nagu näiteks meil varemgi eksponeeritud Rumeenia kunstniku Dan Perjovschi otse seintele joonistatavate, visandlike, ent tabavate karikatuuride videoskriiningut Kumu fuajees.

Näitus “Kriitika ja kriisid. Kunst Euroopas alates 1945” joonistab teise maailmasõja lõpust tänasesse päeva ulatuvas paketis elegantselt välja need kunstikeele arengukõverad, mille mittemõistmine valdava osa laiemast publikust nüüdiskunsti puhul õlgu kehitama paneb. Ja seda mitte ainult meil, vaid küllap ka mujal Ida-Euroopas. Kuid on veel midagi olulisemat kui ülevaatlikkus. Siin on osavalt lepitatud endine ida ja lääs – kunagise Berliini müüri ühele ja teisele poole jäävad maad, mis siiani on kunstikultuuriliselt vägagi erinevad. Ja kuigi tegu on Euroopa Liidu initsiatiiviga, on kaasatud töid ka Euroopa Liitu mittekuuluvatest, rahvusvahelises kunstielus siiani suhteliselt eksootilistest maadest, nagu näiteks Aserbaidžaan.

Seda kõike võimaldab kunstnikuvabaduse pisut ebamäärane, ent siiski ahvatlev katusmõiste, millega hiljuti tegeles ka Mark Soosaare ETVs kureeritud dokfilmide programm. Nii et julgelt võib öelda, et minimaalne kriitiline mass eneseväljendusvabaduse igipõliste probleemidega survestatult tegelemiseks on Eesti kunstikultuuris hetkel olemas. Võib isegi kinnitada, et pea esmakordselt hakkab Kumu selle näituse kaudu viimaks realiseerima maksimaalse ambitsioonikuse tasandil oma missiooni sõjajärgse ja kaasaegse kunsti tutvustaja ja vahendajana ning Eesti ja Lääne-Euroopa kunsti sidujana.