Nimekatest kriisidest ja olulisest vabadusest
Juuni keskel avanes Kumus näitus, mis paljalt oma prestiižssete nimede ja töödega väärib erakordset tähelepanu. See on kureeritud poeetilistesse teemaplokkidesse jaotatud piktoriaalse “esseena”, mis avaneb järgmiste märksõnadena: “Mõistuseõukond”, “Meie oleme revolutsioon”, “Teekond imedemaale”, “Pimedus päeval”,”Poliitika realiteedid”, “Vabaduse haprus”, “99 senti”, “Sada aastat”, “Eluilmad”, “Teine ruum”, “Enesekogemine: testimas piire” ja “Maailm meie peades”.
Näitus ühendab sõjajärgse moodsa kunsti skulptuure, kollaaže ja maale 60ndate ja 70ndate kunsti ruumiseadete, aktsioonide ja videotega ning ka mõnede üksikute nüüdiskunsti postmediaalsete lahendustega, nagu näiteks meil varemgi eksponeeritud Rumeenia kunstniku Dan Perjovschi otse seintele joonistatavate, visandlike, ent tabavate karikatuuride videoskriiningut Kumu fuajees.
Näitus “Kriitika ja kriisid. Kunst Euroopas alates 1945” joonistab teise maailmasõja lõpust tänasesse päeva ulatuvas paketis elegantselt välja need kunstikeele arengukõverad, mille mittemõistmine valdava osa laiemast publikust nüüdiskunsti puhul õlgu kehitama paneb. Ja seda mitte ainult meil, vaid küllap ka mujal Ida-Euroopas. Kuid on veel midagi olulisemat kui ülevaatlikkus. Siin on osavalt lepitatud endine ida ja lääs – kunagise Berliini müüri ühele ja teisele poole jäävad maad, mis siiani on kunstikultuuriliselt vägagi erinevad. Ja kuigi tegu on Euroopa Liidu initsiatiiviga, on kaasatud töid ka Euroopa Liitu mittekuuluvatest, rahvusvahelises kunstielus siiani suhteliselt eksootilistest maadest, nagu näiteks Aserbaidžaan.
