Süsteemi ohver: 15 aastat süütuna vangis?
Riigikohus otsustas, et aastaid tagasi nelikmõrvas süüdi mõistetud Anatoli Nikolajevi süüasi väärib uut läbivaatamist. Mis saab edasi?
Riigikohtul on laias laastus kaks võimalust:
1. Nikolajevi kriminaaltoimik vaadatakse uuesti läbi, saadakse aru, et tehtud on Eesti õigusajaloo tõenäoliselt suurim viga ning tehakse ainuvõimalik otsus: inimene mõistetakse süütõendite puudumise/fabritseerimise tõttu õigeks.
Riigikohtul on hiilgav võimalus näidata, et Eesti õigussüsteem on saanud täiskasvanuks - piisavalt küpseks, et suudab enda tehtud vigu tunnistada ja parandada. Seni pole Eesti kohtust veel kunagi tulnud niisuguseid otsuseid, mis näiteks USAs on vaat et igakuised - mõni pikka vangistusse või isegi surma mõistetu vabastatakse aastaid hiljem, sest ta polnudki süüdi;
2. Kohtusüsteem kuulutatakse eksimatuks. Asi võeti küll menetlusse, aga üksnes selleks, et demonstratiivselt tõdeda: Nikolajev mõisteti süüdi igati objektiivselt ja õiglaselt ning tema süüs kahtlejad on eksiteel.
Väidetavalt leidub riigikohtunike hulgas inimesi, kes ei salli silmaotsastki ajakirjanduse „katseid" kohtuotsuseid kritiseerida, s.o. toimikute või uute intervjuude põhjal tõstatada kahtlusi, mille tõttu pidanuks süüdimõistetu hoopis õigeks mõistetama (või vastupidi).
Samas, juba näiteks toodud USAs on vanade juhtumite uuesti läbivaatamine just eraalgatuslik. Eestis pole nende lugude, sh Nikolajevi kaasuse ümber tagantjärgi targutamine ajakirjanduse privileeg, vaid paraku ainus võimalus parema puudumisel.
Selleks, et Nikolajev õigeks mõista, ei pea riigikohtunikud tingimata möönma, et nende kolleeg, süüdimõistva otsuse kokku traageldanud kohtunik tegi praaki.
Keskteena tuleb kõne alla võimalus tagantjärgi põhiseaduse vastaseks tunnistada seadusepügal, mis lubas kohtul veel selle sajandi alguses mõista inimene süüdi ka siis, kui prokuratuur, s.t. riik, s.t. mitte keegi (!) kohtualust ei süüdistanud.
