Ramo Pener: Inimene pole inimesele hunt!
Õpetaja Ramo Pener kirjutab koolikiusamisest ja sellest, kuidas üks ja sama isik võib olla ühes olukorras kiusaja ning teises kiusatav.
Eeloleval sügisel alustatakse kahekümnes Eesti õppeasutuses koolikiusamisvastase projektiga. Tegemist on Soome eeskujul käivitatava pilootprojektiga Kiusamise Vastu.
Kiusamine on vaimne või füüsiline vägivald kas kodus, koolis või kodu- ja kooliteel. Kooli territooriumil on kiusamise subjektideks ja/või objektideks poisid, tüdrukud ning õpetajad.
Enne, kui hakata millegi või kellegi vastu nõiajahti pidama, peaks välja selgitama, miks keegi kellegi vastu meelestatud on. Mis on vägivallatseja tegevusmotiivid? Kas oma võimutäiuse demonstreerimine, ärapanemine, komplekside väljaelamine, naudingu saamine, mania grandiosa või hoopis midagi muud? Mis on kiusamise põhjused?
Kooli kontekstis esineb kiusamist vähemalt järgmistel tasanditel: õpilane-õpilane, õpetaja-õpilane ning õpilane-õpetaja. Võitlus võimu ning positsiooni pärast ei iseloomusta ainult valimiseelset aega, vaid enesekehtestamine ning enese maksmapanemine saab alguse hiljemalt väikelapseeas. Oma kaaslase või partneri märkamine kutsub isikus esile konkurentsivõitluse. Igasuguses suhtes ja suhtlemises tajutakse partneris konkurenti, vastast või vaenlast, kes ohustab konkreetse isiku huvisid ning vajadusi. Parim kaitse on rünnak ning lapsevanemad õpetavad juba maast madalast oma lastele, et konkurendid tuleb vagaseks teha (loe: juba eos lämmatada) ennetava rünnakuga nii lasteaias kui ka koolis. Nõukogude armees selline suhtumine toimis ning isik ei sattunud dedovtšina ohvriks. Aga eri vanuses ohvritest meil puudust ei ole ning ohvriabi on kahjuks väga viletsal järjel, kuna alati ei õnnestugi välja selgitada, kes oli ründaja ning kes rünnatav. Oma võimupositsiooni juurutamiseks on lapsel vaja aegsasti kiusamise abil välja selgitada "looduslik valik", sest kiusaja ise on veendunud, et tema on see tugevam pool, kes peab olelusvõitluses ellu jääma. Ja terve elu ongi ju ellujäämiskursus, mille vaid üksikud edukalt lõpetavad. Õpilane kasutab teise õpilase kiusamiseks miimikat, žeste, pantomiimi, sõnu ja sõimamist, provotseerimist, togimist ning nügimist, löömist ning peksmist. Kiusamise protsessi käigus saab õpilane tunda end "väärika" ning "tugeva" isendina, keda teised peaksid igaks juhuks kartma ning respekteerima. Sellises kiusamises on naudingu elemente teise isiku kiusamisest või piinamisest. Meie ühiskond toidab hedonismi ning individualismi - st üksikisiku naudingud on eesmärk, mille saavutamiseks pole ükski meetod liiga halb.
Eesti õpetaja on (formaalsete) kohustuste ning vastutuse osas ära lämmatatud, kuid õiguste osas täiesti hambutu marionett laste või neid ära hellitavate vanemate käes. Mis siis õpetajal üle jääb? Õpetaja peab omaks võtma jalamati või peksupoisi rolli. Aga kui õpetaja mõistab, et see pole lahendus, mis siis? Muuta hääletämbrit või detsibelle? Kasutada koristusvahendeid karistusvahenditena või hoopis hindamise, sildistamise, alandamise, üldistamise kaudu kiusata poisse ja tüdrukuid? See kõik on lubamatu ja seda ei õigusta õpetajakutse madal renomee ning veelgi madalam palk. Kui õpetajal on kimbatus juba harjavarre või joonlaua järele haarata, siis järelikult tuleb minna psühhiaatri juurde uuringutele ning ravile, mille käigus ausalt iseennast ning oma kutsumust analüüsida. Tugev erialaspetsialist ei pruugi sugugi olla hea pedagoog. Poisid ja tüdrukud ootavad, et neid märgata, ära kuulata, püüda samastuda, püüda välja selgitada vägivaldse käitumise tekkepõhjused, püüda leida kompromisse, kui konsensust saavutada ei õnnestu.
Aga nüüd - kui õpilane kiusab õpetajat, mida teha siis? Kui õpilane mõnitab, süüdistab, halvustab õpetajat? Õpilase relvaarsenal on selles osas peaaegu piiramatu. Kui lapsed unistavad kodus sõnakuulelikest vanematest, siis samad lapsed unistavad koolis alluvatest õpetajatest. Õpilane on arukas, nutikas ning piisavalt loov (mida me ju tahamegi), et õpetajaid allutada oma provokatsioonidele. Õpilane õpetab õpetajale tarbimisühiskonna võitluskunste. Õpilaste ähvardused inimõiguste ja lastekaitse osas on juriidiliselt korrektsed. Õpetaja ei saa endale lubada luksust samaga vastata või provokatsioonidele alluda. Vastastikku süüdistamine ja peasüüdlasi otsimine on ka mõttetud. Minu arvates õpetaja võiks õpilast karistada, aga mitte alandada. Sõna otseses mõttes - õpilase füüsiline nurkasurumine, talle silma vaatamine, rahuliku ja selge häälega lubamatu käitumise selgitamine, paneks ehk mõnegi mõtlema. Ülejäänud klassil peab kujunema arusaamine, et see pole nende jaoks tore meelelahutus, vaid vajalik õppetund ning hoiatus. Pärast karistamist peab kindlasti aset leidma äraleppimine ning pika viha pidamine peab olema välistatud, lähtudes rahvatarkusest: kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja.
Üks ja sama isik võib olla ühes olukorras kiusaja ning teises kiusatav. See on hirmuäratav nõiaring, mis tuleb kindlasti katkestada. Millele tuleb adekvaatselt reageerida. Kliendi ning klienditeenindaja mudel kooli ning kasvatuse kontekstis ei toimi. Kodu ja kooli kontekstis on kõik võrdsed subjektid, vaatamata vanusele, soole või positsioonile. Kiusamist saab ennetada ning vähendada, aga mitte kunagi täielikult välja juurida, kuna inimese põhiolemus pole kahjuks hea ning õilis. Me saame juurutada vaid sellist mõtte- ning toimimisviisi, mis rõhutab, et inimene pole inimesele hunt.
