Nädala raamat: Jalutuskäik minevikku
Tiit Pruuli “EÜE jälg. Pildikesi üliõpilasnoorsoo elust”
Varrak, 2013. 560 lk.
Kui ma EÜE-ealiseks sain ja end ühte isehakanud malevarühma möllisin, oli EÜE-nimelisest tublist nähtusest järel väga vähe. Varemed või hädine paroodia, ei teagi, kumb neist täpsem võrdlus oleks.
Tõsi, söakam kamraad, kes suutis kitarril paar akordi tõmmata, ümises joomasel õhtupoolikul mõnd legendaarset EÜE-hitti. Ent mitte kauem kui esimese salmi ning refrääni jagu, sest rohkem polnud meeles. Ja keegi teine, kel polnud käsil päris esimene EÜE-suvi, esitas tasasel häälel ja suletud silmadega kirkaimaid episoode mõne legendaarse malevastaari eluloost. Aga samuti mitte rohkem kui esimese ja salmi ja refrääni jagu.
Jõime Royal-piiritust ja Mehukatti siirupit ning tegelikult teadsime, et oleme nagu kontvõõrad leinalised unustatud estraaditähe matustel. Et matame EÜE-t, mis õigel ajal ehk siis koos Eesti NSV kadumisega surra ei osanud ning oli arusaamatul kombel taasiseseisvunud vabariiki kaasa lohisenud. Seda vana head fiilingut, mida lubas vanasti (EÜE) laulusalm, põue ei pugenud.
Tol külmal suvel Valgerannas toimunud kokkutulekul esitasid rühmad ka isetegevuskavasid. Varasematel aastatel võisid need ju isegi huvitavad olla – sensatsioonilised või skandaalsed, teravmeelsed või satiirilisedki –, kuid nüüd olid nad sedavõrd halvad, et žüriiliikmena kogu seda pulli vaatama sunnitud lavastaja Elmo Nüganen olla ahastusest hõikunud: “Kas tõesti on kõik ajud Eestimaalt ära sõitnud?”
Tuleb välja, et see oli 1993. aastal.
Mul tuli see meelde, kui Tiit Pruuli koostatud “EÜE jälge” sirvisin. Info poolest põhjalik ja rikkaliku illustreeriva materjaliga raamat. Südamlikud mälestuskillud vaheliti toredate portreelugudega. Pluss tuntumate EÜE-laulude sõnad ning saamislood. Kokku viis ja poolsada lehekülge mõnusat lugemist eeskätt vanuserühmale 40+.
Olnuks paganama kahju, kui mälestust EÜEst oleks jäänud tähistama 1993. aasta külma suve piinlikud isetegevuskavad, Royal-piiritus ning Mehukatti. Ses mõttes tuleb Pruulit raamatu eest siiralt kiita.
Kui mõelda, miks võiks see mahukas tellis olla tänuväärne lugemismaterjal noorele põlvkonnale, kellele täheühend EÜE midagi ei ütle, siis vahest kõige enam selle poolest, et väga selgelt joonistuvad siin välja inimestevahelised seosed ja suhted. Nii mõnestki malevastaarist on saanud upsakas minister või mõjukas ametnik ja teisest jällegi jõuline ärimees – ahne kröösus või leebe magnaat. Eesti on väike, paarikümne aasta tagused seosed ja suhted mängivad kaalukat rolli ka tänapäeval. Päris kindlasti mängivad. Lugege, ajage näpuga järge ning paljugi saab äkki selgemaks.
