Sergei Stadnikov soovitab: “Kon-Tiki”
Norralaste kõigi aegade kalleim mängufilm “Kon-Tiki” (2012, režissöörid Joachim RØnning ja Espen Sandberg) on eelkõige pühendatud nende maadeuurijast rahvuskangelasele Thor Heyerdahlile (1914–2002).
Alustuseks tähistatakse punktiirina mõningaid määravaid sündmusi tema kujunemisteel (näiteks imeline lapsepõlveaegne pääsemine uppumissurmast ja abielu Liv Coucheron-Torpiga).
Kineastide peatähelepanu on õigustatult pööratud 1947. a organiseeritud ekspeditsioonile Peruust seilamist alustanud Kon-Tikil (“Tiki Päike”), balsapuust ehitatud parvel, millega Heyerdahli juhitud norra-rootsi meeskond ületas suurema osa Vaiksest ookeanist (101 päevaga läbiti ühtekokku 8000 km). Ülimalt riskantse ettevõtmise eesmärgiks oli teha kindlaks, kas Polüneesia ja Lõuna-Ameerika elanike vahel oli kontakte, ka kiviajal. Loodusuurijaid saatis edu ning sellest sai rahvusvaheline sensatsioon. Tõsi küll, Polüneesia elanike algse päritolu määratlemine põhjustab endiselt kirglikke diskussioone (ka Lõuna- Ameerikast saabunud meresõitjate rassilise kuuluvuse üle).
Tunnistan: elasin linateose sündmustele kaasa suurima tähelepanuga. Kõige enam köitis, samas ka kohutas ääretu ookeanistiihia võimas ülevus, mis ehk mingi armulikkuse ajel otsustas halastada hulljulgetele seiklejatele. See on omamoodi loodusfilm, mille stsenaarium põhineb Heyerdahli reisipäevikul. Tõepoolest, üks meestest pidi peaaegu ära uppuma, mõnikord tülitseti, parve ümber ujus kord hirmuäratav 20 meetrine vaalhai, mehed õppisid ajapikku isegi väiksemaid haisid (kui väikesi?!) käsitsi tekile tirima, elati üle mitu orkaani jpm.
Kon-Tiki ekspeditsiooni kajastav film on hümn inimese vaimu, tema intellekti ning tahte tugevusele. Kusjuures just mehe kui niisuguse sitkusele – linateose miljöö, tegevusloogika, suhted jm on väga maskuliinsed. Pole sugugi välistatud, et pärast filmi lõppu otsustab nii mõnigi kohalik mehepoeg oma senises igavavõitu elus midagi otsustavat ette võtta.
