Nädala album: Muinasjutte, esoteerikat
Silver Sepp “Mis asi see on?”
(Silver Sepp) Sädelev Kass “Sädelev Kass”
(Sädelev Kass)
Silver Sepa ja Sädeleva Kassi albumite ilmumine sel suvel ühes ajaruumis annab kütet fantaasiale, et võib hakata rääkima uue suundumuse esilekerkimisest Eesti muusikas. Sisekaemuslik läbisegi hingeavamiste supernoovadega, õdus, istuv, idülliline meeleolu liikuvate akvarellhelide keskel – sofistikeited uue aja folkmuusika, mis peaks hästi üles minema kogu esoteerikaseltskonnas. Ja et Silver Sepa debüütplaat naudib ka müügiedu, võib arvata, et esoteerikafolk ja nu-age on läbi murdnud edetabelitesse.
Mõlemad plaadid hõljuvad tervendavas püramiidruumis, mille ühes nurgas on Jaan Tätte primifolk, teises nurgas avangardsed uusmentalistid nagu Kreatiivmootor ja Sequoia 7 ning kolmandas peen, põhjalik ja kaunismeelne helimaastike kujundus. Nagu näiteks Robert Jürjendali tänavune suurepärane teos. Ülejäänud kahes nurgas Eesti muld ja vill ning vabamikrofoni taga lokkav poeesia. Ühesõnaga: loodan, et mõistate – olukord on üsnagi komplitseeritud.
Silver Sepa plaadi instrumentaalne osa kõlab seiklusrikkalt. Kitarritõmmete ja klaveri vahel on ka rütme, mis jõuavad Aafrikasse, ja tal on mitmeid ise meisterdatud instrumente. Naelapill, bass-naelapill, löök-põrke-poogenpill, vesitrummid ehk kausipillid ja julge kunstnikuna kasutab ta ka kanalisatsioonitorusid. Laulmine on paitav, jutustav, aga paiguti ka väänlev ja tõmblev. Ja vokaalsoorituse peamiseks osaks siiski laulusõnad. Justkui teadvuse vabavool, kus kuuldavale ja lindile on lastud kõik, mis parasjagu suu kaudu ajust väljub – tundub, et iga sõna, iga riim on väärt elu, kui ta juba kord sündinud on. Vähemalt sellise mulje see lüürikatulv jätab, olgugi et mistahes ridu kuulates – näiteks “rändlinnuparved muudkui saabuvad / püsipaiksed linnud jätkuvalt kraaksuvad” – võib aimata siiski üsna konstruktiivset toimetajakätt.
Ja Sädelev Kass. Duo, mille muusikat loovad ja esitavad Elerin Velling ja Eerik Kändler. Panen peale loo “Kogu alastuses”. Magus, õhuline meditatsioon, mida liigutavad instrumentideks seatud inglihäälitsused. Mul on tunne, et oleme territooriumil, kus on pead tõstmas Eesti Laurel Halo või Julia Holter. Aga siis tuleb kulminatsioon – Elerin avab häälepaelad ja hinge ja kui ta hüüab “kogu alastuseees!”, lõikab see valjult sisse ja viib pildi kuhugi sootuks mujale. Midagi sellist juhtub plaadil iga looga – justnagu moodsa aja naiseksperimentalistide kõhe tardumus, mida vokaalosade karakter ja sisu tükkideks rebib.
Salasoppe tulvil muinasjutulised plaadid, millele tuleks õrnalt peale puhuda. ∞/10
