AREENI KAANELUGU: Tühi sein on kole sein

Millest räägivad Eesti tekstigrafitid, uurib Hanna Linda Korp.

Tartus Vallikraavi tänaval ehib vana lillepoe seina lause “Tagimehed on totakad”. Kas “tagi” tähistab siinkohal riietuseset või hoopis tag’i, märki, mida tänavakunstnikud endast maha jätavad, ei tea. Viimane variant tähendaks ju, et lause kirjutaja peab ka ennast totakaks. Aga ehk peabki?

Tänavakunst, olgu ta visuaalne või tekstipõhine, just niimoodi üllatabki – jääd seisma, vaatad, mõtled ning jalutad edasi. Visuaalne töö mõjub esteetiliselt, tabav lööklause aga paneb asja üle arutlema, olgu see siis ühiskonnakriitiline või mitte. Mõnikord võib isegi täiesti isikliku sõnumiga kritseldus tugeva mulje jätta.

Tartu ja Tallinna tänavail leidub kõiksuguseid “kriipeid” palju ning eriti just viimasel ajal. 1990. aastate alguses pidi Art Leete peamiselt bussijaamade seintele jäetud sõnumeid kokku lugedes tõdema, et üldjoontes on tegemist kas roppuste või mõttetustega. Nüüd, 20 aastat hiljem, on olukord hoopis teine. Eesti tänavakunst on enamasti efektne ja esteetiline, visuaalselt kaunis ja konkreetse sõnumiga. Ka tänavakunstnikud ise on ühiskondlikult aktiivsemad – korraldatakse näitusi (2012. aasta kevadel Tartus Y-galeriis, aasta hiljem Kaarsillal) ja festivale (tänavu 10.–14. augustil “Sõnum seinal” Pärnus), grafiti- ja stencil’i-meistrid on loonud endale tugeva kuvandi.

Tänavakunst on jõudnud isegi teadusesse. Tartu Ülikooli noored etnoloogid ja folkloristid on kirjutanud selle eri aspektidest bakalaureuse- ja magistritöid. Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid on uurinud paröömilist ehk vanasõnalis-fraseoloogilist grafitit, maakeeli tekstipõhist tänavakunsti. Folkloristika meetoditega on võimalik uurida, milliseid ütlusi meie seinatekstid sisaldavad. Uurimuse jaoks kogutud materjali põhjal on ta koostamas grafitite andmebaasi, kust saab taiest pildistamise aja, koha, keele ja verbaalse sisu järgi otsida (www.folklore.ee/Graffiti/).