“See siin on paik, kus on võimalik töödelda riigisaladust,” selgitab minister Vaher kahe kaardi vajadust oma suures ja justkui varje täis töötoas. Kui küsida, millal viimati riigisaladusi töödelda tuli, kõlab vastuseks “Heh, iga nädal!” – üllatunud, kuid samas mitte just lõbustatud turtsatus, mis kordub usutluse jooksul veel mõnelgi korral.

Intervjuusoov sai alguse, kui ajakirjanduses ilmus teie lause, et Eesti on “võtnud tarvitusele abinõusid” vältimaks islamiradikaalide siia saabumist. Millised need abinõud on?

Euroopa riigid on teinud tõsist koostööd vägivaldse islamiga seonduvate riskide kaardistamiseks. Üldine hinnang on see, et Eestis on islamikogukond rahumeelne ja koostööaldis ning äärmuslike vaadetega isikuid siin ei ole. Kõigel hoitakse silma peal, aga täpsetest meetoditest ma rääkida ei saa. (Vaher möönab hetk hiljem siiski, et siseministeeriumis töötab radikaalse islami monitoorimiseks araabia keele äraõppinuid.)

Samas, probleem ei ole kunagi islam, seda peab kohe ütlema. Probleem on see, kui usuga looritatakse vägivaldsust.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid