Aasta pressifoto 2013: Meie mustlased: me ei söö üksteist nagu eestlased
Kui ma väike olin, manitses vanaema ikka: “Ära sa kauaks õue jää, muidu tuleb mustlane ja varastab su ära!” Üldse räägiti, et mustlased on ühed salakavalad ja jubedad inimesed, röövivad vanainimeste suust kuldhambaid ning neavad kurja pilguga ära.
Tänaseks juba üle aasta Eesti oma romasid ehk maakeeli mustlasi dokumenteerinud, olen näinud meisse kinnitatud hirmude rumalust ja avastanud, et see ühte- ja omaette hoidev rahvakild (kokku ca 700 inimest) on kõike muud kui jube. On hoopis soe, emotsionaalne ja vahetu, aga ka ettevaatlik. Ükskõik millisesse kodusse ka satud, kasvõi kõige vaesemasse, kaetakse laud, kuigi pakkuda saab ehk ainult teed ja leiba. Alati etteteatamata minnes jäi silma elamise äärmine puhtus, kuigi vaesus võis karjuda vastu igast nurgast. Seda rõhutab äkilise kontrastina iga kodu interjööri kuuluv kohustuslik aksessuaar – XXXL-suuruses plasmateler. Rohkem kui üheski eesti peres on mustlaste hõimus kokkuhoidmist. “Meie üle naerdakse, et mustlase rahvusroog on varastatud kana. Aga me saame uhked olla selle üle, et me ei söö üksteist nagu eestlased.” Kui väikeses kogukonnas on üks must lammas, kanduvad selle räpased teod paratamatult kogu karjale üle. Mustlased on meile ebamugavad. Sest tegelikult me ei tunne neid. Ometi on mustlaste puhul tegu ühe meie põlise vähemusrahvusega – alates 17. sajandist on nad siin elanud püsivalt, esmamaining pärineb lausa aastast 1533. Viimase suurema sõja ajal pandi Eestis mustlaste kallal toime genotsiid, pea kõik põlismustlased mõrvati koonduslaagrites. Praegune Eestis elav romade seltskond järgib kolme liini – on Eesti, Läti ja Vene mustlased. Esimesed on need vanima põlvkonna järeltulijad. Neist on järel vaid üksikud. Läti ja Vene mustlased moodustavad siinse romade kogukonna põhituumiku, kellest Läti liini esindajad on koondunud Valka ja Vene liini romad peamiselt Tallinna magalarajoonidesse või perifeersetele linnaaladele. Üldjuhul eelistatakse suure perega elada äärelinna väikemajades, kus võib pesitseda ühe perekonna 3-4 generatsiooni korraga, lisaks lähemad ja kaugemad sugulased - mustlasvaim vajab enese ümber õhku, aga õlg-õlatunnet ligimesega õhust veelgi enam.
Hiljuti toimus Tallinnas MTÜ Euroopa Romade Foorum Eestis (ERFE) eestvõttel romade kultuurilist ja ühiskondlik-sotsiaalset olemist puudutav konverents. Muu hulgas peeti ettekanne, kus räägiti ka sellest, et poliitiliselt korrektne oleks siiski kasutada sõna roma. Selle peale tõusis püsti mustlaste seas autoriteetseks peetav vanem härra, meistersportlasest poksija ja treener, ja teatas, et tema on end terve elu mustlaseks kutsunud ega leia, et see teda kuidagi halvustaks, ja mingid eestlased ei peaks talle üldse ütlema, kuidas tema end kutsuda võib. Säh sulle poliitkorrektsust!
