Naksitrallid “Angry Birdsi” asemel
Tõepoolest, esimest korda ilmub meil selline. Enam ei saa öelda, et neid filme kusagil ei näe. Esimese kogu kolmkümmend DVD-d sisaldavad 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Raamaturiiulil võtavad nad ruumi 30 sentimeetrit.
Paradoksaalne, et kui küsitakse, kes teil Eestis on praegu kõige suurem filmistaar, siis tuleb vastata: see on koeratüdruk Lotte, leiutajakoera Oskari seitsmeaastane tütar. Ta on lapsnäitleja nagu Chaplini kaaslane Jackie Coogan või Eesti Vabariigi kaasaegne Shirley Temple. Animažanrist johtuvalt on tal oluline eelis – ta ei vanane ja jääb ikka seitsmeaastaseks. Ekraanidele ilmus ta kolmteist aastat tagasi. Lähimas kaupluses tunnete ta kohe ära tema pilti kandvate limonaadi- ja küpsiseridade järgi. Staar peab oskama ennast müüa. Nii on Hollywoodis, nii on Eestis. Antoloogias ilmuv lendavate koerte lustakas seiklus pärineb Lotte esmailmumise aastast (DVD nr 30).
Uued staarid tõrjuvad kõrvale vanad. Vihmapiisast 24. oktoobril 1975 sündinud muna moodi Klaabu (nr 11) on elurõõmu kehastus. Maailma tunnetamiseks kasutab ta kaht pealael asetsevat antennikrimblit. Klaabu satub koos sekundant Nipiga piibli-Joonase kombel tigeda kala kõhtu ja hiljem isegi tundmatule planeedile. Klaabu oli vene ajal, mil olime raudse eesriide taga, meie esimene maailmarändur, kui kohe Gagarini järel kosmosesse sattunud Ott (DVD nr 24) kõrvale jätta. Aga Ott ehmatas ootamatust reisist nii ära, et lubas edaspidi olla korralik ja taltsas. Kaks aastat pärast Klaabut ilmus Priit Pärna seljakotiga poiss, kes rändas ümber maakera.
Vanema põlvkonna staare on teisigi. Pool sajandit on operaator Kõps (nr 28) valmis kaameraga teadmishimuliselt kohale tormama. Vana jauram Samuel Pliuhkam (nr 27) võitleb oma kapsapea eest nii hiinlaste, Euroopa Liidu kui ka Bill Gatesiga.
Terane, kuid oma ameti jaoks liiga heatahtlik jahikoer Ramses on videoplaadil (nr 21) pandud koos elama Kunksmooriga. Porgand, kelle koduks on lumememme nina, on vist olnud liiga tagasihoidlik, et lapsed teda märkaksid, kuigi ta on esinenud juba kolmes nukufilmis (nr 3). Lustakas ümmarguse kerega karvane vigurivänt Krõll (nr 24) on vanaisadel küll meeles.
Aga meil on palju ühe filmi staare: kilplased (nr 9), trikimeister Roheline Karu (nr 6), Barbied (nr 16) ja Saaremaa vägilane Suur Tõll (nr 9), kelle kangelaslikkus võib väikestele vaatajatele hirmutavgi olla.
Rangelt võttes tuleb lastele filme teha teistmoodi kui täiskasvanutele. Või, teisiti sõnastades, kui silmas peetakse ka lasteauditooriumi, siis tuleb meeles hoida, et lastefilm on alati kasvatuslikult suunitletud. See jaatab mingeid väärtusi ja vastandab end teistele. Laps tahab küll alati tegutseda iseseisvalt, kuid mida väiksem ta on, seda suurem on täiskasvanu (ema, isa, lasteaiakasvataja, filmirežissööri) osa lapse hinnanguskaala kujundamisel.
On märgatud, et lastega kunstikeeles kõnelemine on kõige mõjusam siis, kui see keel erineb lapse igapäevakeelest – seega siis mitte proosa, vaid luule, sobib ka muinasjuttude kanoniseeritud vormikeel. Just animafilm kujutab maailma, mis on teistmoodi kui elus. Samal ajal ei ahenda see fantaasiat ja võimaldab ekraanil kujutatud maailma sisse elada, nagu laps seda mängides teeb.
Siiski on lastekunst vormilt traditsioonilisem ja konservatiivsem kui täiskasvanute oma. On täheldatud, et laps võtab paremini vastu puhtaid žanre. Meie animafilmitegijaile on aga juba vene ajast peale, mil nende meeli vallutasid eneseväljendusvabadus ja ühiskonnakriitika, lastefilmid olnud justkui teisejärgulised. Neile on tähtis olnud nn festivalianimatsioon, mida lai publik aga pea kunagi ei näe. Ometi on meil tehtud ka palju lastefilme ja paljusid filme saab selleks pidada, kui kasutada perefilmi mõistet, mis tuli meile 1930ndate Ameerikast: et film tooks sisse rohkem raha, hakati tegema filme, mida vaataksid lapsed koos vanematega. Viimasel ajal on Eesti stuudiod hakanud majanduslikel põhjustel looma oma lastebrände. Lotte kõrvale trügib Miriam. Animakomöödiad, pikad või lühikesed, on muidugi alati minev kaup. Huumorit naudivad lapsed sama palju kui täiskasvanud. Eesti kinodes on igal aastal kolm kõige vaadatavamat filmi Ameerika animakomöödiad.
Ka muinasjuttude maailm on utreeritud tinglik maailm, kus laps hästi orienteerub. Mütoloogilisse maailma, kus hea ja kuri pidevalt teineteist sünnitavad, viib väga hästi mängufilm “Arabella, mereröövli tütar” (nr 17). “Nukitsamehe” (nr 13) Mõhk (Tõnu Kark) ja Tölpa (Urmas Kibuspuu) on head õuduskoomikud. Omaette rida on filmid, kus peategelasteks on poisid ja tüdrukud, kellega lapsed saavad end samastada. Nendest arvukatest mängufilmidest tuleks ehk esile tõsta “Lammas all paremas nurgas” (nr 2).
Ükskõik kes ka stsenaristid ei oleks, märkame Eesti mängufilmides Oskar Lutsu, Eno Raua, Ellen Niidu ja Aino Perviku ainest. Nende kõrval kumab läbi ka Hans Christian Anderseni, vendi Grimme, Astrid Lindgreni. Kuid ometi on see kõik kodumaine kaup. Need read siin on küll advokatuur, kuid asi on seda väärt.
Kunagi, aastal 1931, reklaamiti “Eesti entsüklopeediat”: ükski välismaa entsüklopeedia ei suuda kunagi asendada “Eesti entsüklopeediat”, sest see on kirjutatud eesti keeles ja kohandatud Eesti oludele. Nii on ka meie lastefilmide antoloogia Eestimaa peegel. Siin tegutsevad eesti kangelased, tunneme ära lapsed oma kõrvalt ja vihaste lindude ajastul saab omaette väärtuseks ka headusekasvatus. Head lastefilmid on igavesed, juba ainuüksi seepärast, et peale kasvavad uued lapsed. Animeeritud Naksitrallid (nr 1) Sammalhabe (Aarne Üksküla häälega), Kingpool (Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukovi häälega) ja Muhv (Maria Klenskaja häälega) on head karakternäitlejad. Nad on algusest peale vanad, kuid see-eest surematud.
