Päikesepoisi lahkumine
Olin taasiseseisvumispäeval Hiiumaal. Vaatlesin katuse kohal tiirlevaid pääsukesi, kui taskus helises telefon. Oli Enn Kunila, kes kuidagi ei leidnud sõnu, et SEDA öelda. Olev Subbit ei ole enam... Maestro, nagu ta Subbit armastas kutsuda, oli jäädavalt lahkunud.
Kuulasin Subbit viimati pikemalt jõulude eel, kui kunstisõprade selts oli kogunenud iga-aastasele koosistumisele. Ta rääkis oma maalist, mille oli loonud Vabadussõja ainetel, esinedes kuulajaile rõõmsatujuliselt ja sädelevalt nagu alati. Subbi oli üks neid vitaalseid inimesi, kelle olemasolu näib nii enesestmõistetav, et võtad seda juba nagu midagi jäävat, igavest. Mis sellest, et 80. verstapost oli tal juba mõne aasta eest seljataha jäänud.
Subbi loomingust meenuvad kõigepealt päikselised maastikud aktidega, mis ei kuulunud seitsmekümnendate halli maailma ega vist kuulu hästi ka tänasesse. Tema täiuslikud, unelmate naised ei sobi kokku argise arusaamaga naisideaalist. Need aktid Subbi piltidel olid vähimagi veata, sest kõik kunstnikus ja tema ümber pidi olema ideaalilähedane. Soov sõnastamatu ideaali poole liikuda saatis Subbit nii kunstis kui ka elus.
Subbi oli eesti kunsti päikesepoiss. Ta on seda ka ise korduvalt rõhutanud. „Maalikunsti päikselisem pool on olnud mulle alati lähem," ütles ta kolm aastat tagasi, kui kunstnikust juubelilugu kirjutasin. Kadestamisväärt oli aga Subbi võime mäletada ka kõige raskematest aegadest eelkõige head. Subbi oli päikesepoiss ka elus, vaatamata sellele, et temalgi tuli 1949. aastal küüditamine üle elada. „See Siberi aeg, arvestades minu vanust, ma olin siis 19-27, see oli mõnevõrra seiklus, väga ilusas looduses karmi talve ja sooja suvega koos siberlastega tööd tehes. See ei olnud ainult negatiivne, ma elasin oma elu seal," meenutas Subbi.
"Vahel tundub mulle, et olen terve elu maalinud vaid ühte pilti," on Subbi öelnud. Tema pilte vaadates tekib tõesti tunne, nagu jalutaks ühel ja samal südasuvisel aasal, kesk päikest ja ajatust. Õnnemaastikul, kuhu Subbi soovinuks inimesi elama panna. "Püüan luua inimesele väärilisi eksistentsitingimusi," nagu ta ise selle sõnastas. Olev Subbi oli üks neid väheseid, kes selle võimatu eesmärgi poole püüdles, samas selle saavutamisse siiralt uskudes.
