Nädala album: Moodsa aja Morrissey
King Krule “6 Feet Beneath The Moon”
(True Panther/XL)
Archy Marshall on lindistanud muusikat eri artistinimede varjus: DJ JD Sports, Edgar The Beatmaker, Zoo Kid ning King Krule. Esiplaanile on jäänud King Krule, kelle debüütalbumit olen oodanud nii suure isuga, et ootused ja lootused on tänaseks juba võimatult kõrgele seatud. Aga muudmoodi polekski vist võimalik – kogu eelnev King Krule’iga seotud materjal on olnud lihtsalt puhas kuld. Midagi värsket, midagi omanäolist.
Archy Marshall on 19aastane Lõuna-Londoni laulja/laulukirjutaja/produtsent, kelle hääl, laulukirjutamisoskus ning pillimängutase on lühidalt öeldes vapustavad. Tal on võime hiphoppi, džässi ja punki omavahel niivõrd intelligentsel moel kombineerida, et tulemus peaks sobima ka eraldi iga nimetatud žanri austajale. Marshalli laulusõnad, mida ta oma tahmase ning laisalt veniva häälega ette kannab, on luulelised dokumendid noore inimese armastusest, eluraskustest, struggle’ist. Tundub, et King Krule’i kujul on tegemist minu generatsiooni Morrisseyga. Laiema publiku kõrvad leidis Marshall umbes kolm aastat tagasi Zoo Kidi looga “Out Getting Ribs”, mille video paljastas noorukese, punase peaga Archy, kelle tume bariton-vokaal ning süütu näolapp loogiliselt kuidagi kokku ei tahtnud kõlada.
King Krule’i debüütplaat “6 Feet Beneath The Moon” (mis ilmus päeval, mil Archy sai 19aastaseks) on imeline stiilide, žanrite ning ajastute segu. Aga konkreetsemalt? Raske öelda. Albumitäis toore briti aktsendiga väljendatud teenage-emotsiooni (osa lugusid plaadil on valminud seitse aastat tagasi!) ja poeetilist melanhooliat, mida kannavad J Dilla stiilis taustabiidid, ära-efektitatud kitarrid, džässised klahvid ning puhkpillid. Veel kord – Krule on moodsa aja Morrissey. Kui üldiselt on album aeglase minekuga, siis näiteks “A Lizard State” on tempokam, Arctic Monkeyst meenutav rock-kiirustamine, “Neptune Estate” aga hiphopi taktimõõdus suvine ballaad. 14-loolise rännaku jooksul muutub aga King Krule’i kaubamärk-vokaal väsitavaks. Vokaal on miksitud esiplaanile, instrumentatsioon jääb selle varju; produktsiooni üldpilt on hõre – on ruumi, on õhku – seega jäävad tihedalt üksteise külge sõlmitud lauluread pisut kõrvale liiga lähedale. Aga eks see on maitse asi. Peamine on, et Marshalli lauldud lood on isiklikud ning originaalsed ning see teeb albumist tervikuna ühe ilusa, tumeda kuulamise. 8/10
