Nädala raamat: Mittemäletamise õnn

Julian Barnes “Kui on lõpp”
Tõlkinud Aet Varik. Varrak, 2013. 174 lk.

Ilmumisaastal maineka Bookeri auhinnaga pärjatud “Kui on lõpp” (“The Sense of an Ending”, 2011) on järjekorras teine Barnesi romaan, mis eesti keeles ilmavalgust näeb. Tema eelmine ja ühtlasi esimene eestindatud teos oli 2003. aastal avaldatud “Maailma ajalugu 10 1/2 peatükis”. Neis kahes tekstis on mõndagi sarnast – mõlemad romaanid tegelevad mäletamise, aja ja mälu suhete ning minevikust jutustamise küsimustega, seda ühtviisi vaimukalt, vahedalt ja samas võrdlemisi skeptiliselt. Romaanis “Maailma ajalugu …” kirjutas Barnes: “… me fabuleerime. Mõtleme välja mingi loo, mis mätsiks kinni faktid, mida me ei tea või millega me ei suuda leppida; jätame paar õiget fakti alles ja punume neile uue loo ümber. Meie hirmu ja valu leevendab ainult lohutav fabuleerimine; me nimetame seda ajalooks” (lk 209). See mõte sobib iseloomustama ka romaani “Kui on lõpp”. Nimelt jätkab Barnes siin sama teemat, ainult isiklikumas plaanis: “… mis lõpuks meelde jääb, ei ole alati seesama, mille tunnistajaks me oleme olnud. [–] Kui ma ka asetleidnud sündmustes ei saa enam kindel olla, siis võin ma jääda truuks muljetele, mis need tõsiasjad mulle on jätnud. See on parim, mis ma teha suudan” (lk 8).

Nõnda lausub peategelane Tony, kes ise arvab end olevat keskmine ja võib-olla et isegi tähtsusetu inimene. Kuni üks ootamatu teade paneb teda meenutama lugu oma kolledžipõlvest. Lugu sõprusest, armumisest, reetmisest ja solvumisest, millest kõigest ta arvab end ammu lahti lasknud olevat. Sel korral aga hakkavad lisanduva info valguses avanema talle toimunust hoopis uued tahud ning ühtlasi hakkab muutuma tema arusaam iseenda rollist kunagises sündmusteahelas. Tony on nimelt alati uskunud, et tema oli kannataja. Nüüd esiletungivate mälupiltide põhjal aga hakkab talle tunduma, et ehk on ohvrikäitumine olnud lihtsalt vabandus, et teiste asjaosaliste läbielamisi mitte arvesse võtta. Ning võib-olla oli just tema see, kes nagu muuseas, end tähtsusetu ja haavatuna tundes, saatis poolkogemata korda midagi pöördumatut. Midagi, mida ta peab hakkama mäletama. Ja lunastama, kui veel võimalik.