Trash peab Eesti kõige viljakamat plaadifirmat
Gert Moser (38) – linna pealt tuntud pigem hüüdnime Trash järgi – on oma huvidelt ja nende intensiivsust arvestades ideaalne kultuuriajakirjanduse lugeja. Ta huvitub hasartselt filmikunstist, raamatutest, koomiksitest, muusikast, telesarjadest, videomängudest. Mõnest valdkonnast nii põhjalikult, et talle on selged valdkonna klišeed, jõujooned ja seigad kuluaaridest ning ta võib teemal vabalt nalja visata. Kui kõik inimesed Eestimaal oleks kultuuri tarbimisest nii haaratud kui Trash, ilmuks meil spekulatsioonikalkulaatori kohaselt vähemalt 25 popkultuuriväljaannet. Paberil. Trükitult.
“Jama” on selles, et ta on loonud ka ise ühe popkultuuriväljaande – kaheksandat aastat tegutseva blogi Trash Can Dance. Algusaegadel ennekõike filmiblogina tuntud netinurk, kuhu on aja jooksul imbunud ka teised ülal nimetatud teemad. Trash on lubanud kirjutada igast filmist, mida vaatab, igast telesarjast, mille läbi kahmab, igast raamatust, mille läbi loeb. Viimased poolteist aastat, tunnistab ta ise, on ta postitustes väga vilets olnud. Ja kaks viimast nädalat ei ole ta ühtki uut artiklit avaldanud. Filmide virn, mis on läbi vaadatud, aga kirja pole saanud, aina kasvab.
Tõrge võib tulla sellest, et Trashil on juba mõnda aega teine ajamahukas tegevus. Trash Can Dance’i nimeline plaadifirma. Väikeettevõte,underground plaadimärk, mille kontor ja tootmistsehh asuvad tema korteris Kassisabas.
Esimene väljalase, 22 loo jagu eestimaist punki, metal’it, rock’i ja elektroonikat rivistanud kogumik “Sügis” ilmus 2009. aasta novembris. Ja oli mõeldud ennekõike Trash Can Dance’i blogi reklaamimiseks. Tänaseks on ta kodus paljundanud 38 väljalaske CD-Re või kassette. Võib kahtlustada niisiis, et tegu on Eesti kõige aktiivsema plaadifirmaga.
“Eks ta hobiasi ole,” räägib Trash. “Hobi peab ju ikkagi olema. Ja keskeakriis, et sellises vanuses peaks ka ise midagi ära tegema. Kannustad muusikuid ja annad nende muusikat väikses tiraažis välja.”
TCD on välja andnud mitme kohalikus muusikapildis kinnistunud artisti (Edasi, Rainer Jancis, Imandra Lake jt) loomingut, iga teine väljalase näib aga tulevat artistilt, kelle nimi tekitab vau-kes-see-on?-efekti. Trash leiab keldritest ja küünidest uusi ja vanu artiste ja sikutab neid välja. Tumedavõitu house-muusika nõid Wick Blaze Hiiumaalt, tunnete teda varasemast? Või Misha Mishajashvili? Cubus Larvik, Cosmos Laguna, Kroma? Väike punkarite sõpruskond teab ilmselt ansamblit Punane Magneet-Lõvi, kes olevat esimese demo salvestanud juba 15 aastat tagasi, aga kelle esimene ametlik väljalase, singel “6x6”, ilmus TCD alt alles tänavu. Uute artistidega tutvub Trash jõuliselt internetti kammides.
“Kõik Eesti asjad,” selgitab Trash, “mis bandcamp’i ilmuvad, kuulan läbi. Soundcloudis samamoodi. Aeg-ajalt tekib mul tunne, et tahaks kuulata mõnd hästi head lugu, mida ma kunagi varem kuulnud pole, aga mis mulle kohe meeldiks. Siis olen võimeline tundide kaupa netis istuma, kuulama ja otsima. Tavaliselt ka leian mõne sellise loo. Ja olen seejärel energiat täis ja õnnelik. Äge!
Ja kui artistil on hunnik lugusid, millest annaks teha EP, siis võtan ühendust.”
Teistest Eesti tillukestest plaadifirmadest eristab Trash Can Dance’i nüanss, et selle omanik ja vedaja pole ise muusik ja samase plaadifirma tähtsaim artist. TCDd juhib agar muusikafänn. Ise Trash muusikat teha ei oska. Ning kahtlustab, et see võib tema tegevust lihtsustada. Oma kompanii tooted voolib Trash valmis ideest pakendini. Alles viimasel ajal on andnud võimaluse mõnel artistil ümbris ise kujundada.
“On juhtunud, et visuaalne kontseptsioon oli kõige algus,” räägib toimekas plaadimogul. “Näiteks Kroma “Otsi mind Merkuurilt” CDga oli mul kõigepealt valmis selle kujundus. Küsisin ühelt Itaalia kunstnikult luba tema pildi kasutamiseks sellel ja alles seejärel tutvustasin oma ideed artistile, et näe – mul on selline kaanekujundus, selliseid lood valisin, niisuguses järjekorras võiksid need plaadile minna – kas võiks sellise plaadi teha? Suuremalt jaolt on artistid meelsasti kaasa tulnud.”
Tänases muusikalises kliimas, kus räägitakse füüsiliste helikandjate ja isegi muusika-omamise surmast, tuleb igalt plaadifirma omanikult küsida – miks neid plaate üleüldse trükkida?
“Kui muusikat füüsilisel kujul pole, siis minu jaoks seda polegi olemas. Kui võtan ette vaid digitaalselt välja antud plaadi, siis kuulan, mõtlen kaasa, aga siiski valdab tunne, et ega seda plaati ju ei ole olemas. Ta on ebamääraselt lihtsalt kuskil.
Kui andsin välja Mart Avi Stones & Holesi projekti kasseti, mis oli olnud pool aastat tasuta netireliisina saadaval, siis Avi ütles mulle, et alles kassetti käes hoides tundis ta, et on midagi valmis teinud.
Paljud vanad asjad trükin plaadile, kuna neid pole enam saada, ja ma ise tahan seda muusikat enda riiulisse panna.”
Kultuuriministeeriumi rokiosakonna üks eesmärke võiks olla “rohkem Trashe Eestisse”.
■TCD on välja andnud spetsiaalselt valmistatud kogumikud filmifestivali HÕFF ja ulmefännide kokkutuleku Estcon tarvis.
■Kõige väiksema tiraažiga TCD väljalase on Edasi album “Prehistoric Relaxation”, 33 eksemplari. Kõige suurem tiraaž – 150 – oli tasuta jagatud “Estcon 2012” kogumikul. Oma kuluka hobiga Trash enda sõnul päris ots otsaga kokku ei tule. “Hobid ju nõuavadki raha, see on täiesti loomulik.”’
■Trash töötab juba 13. aastat kokana menukas restoranis Elevant. “Olen õppinud piisavalt hästi kokkama ja teen seda hingega, aga töölt koju tulles unustan ma selle ära.”
■Trash müüb oma kassette ja CD-Re neti kaudu, Tartus Gen Klubis, kaupluses Biit Tallinnas ja Von Krahlis toimuvatel plaaditurgudel. Mitmed kollektsionäärid broneerivad iga tema välja antava kasseti, hoolimata sellest, kas muusika neile meeldib.
