Britt Samosoni glamuurne eksootika Tallinna teletornis
Linnud, putukad, liblikatiivad – Britt Samosoni debüütnäitusel Tallinna teletornis käis Karin Gross.
Britt Samoson lõpetas 2006. aastal Eesti Kunstiakadeemia moedisaini eriala, võitis 2011. aastal parima moekunstniku auhinna ning 2012. aastal Väikese Kuldnõela.
Näitus koosneb kahekümne viiest tindipliiatsi- ja akvarellitehnikas loodud tööst, mis on paigutatud teletorni 21. korruse aknalauale. Töödel domineerivad linnud ja fantaasiarikkad putukad, kellest enamik on saanud endale külge õhkõrnad liblikatiivad. Kujutatud on ka inimkeha, kuid peaaegu kõikide olendite ühiseks jooneks on teatud laadi metamorfne aspekt.
Kuna tööd paiknevad aknalaual, sunnib see vaatajat töid tavapärasest pisut teistmoodi vaatlema. Tegemist oleks justkui klaasi alla asetatud ekstravagantsete botaaniliste eksponaatidega, mis oma rafineeritud detailsuse tõttu silmale pikemaajalist avastamist ja uurimist pakuvad. Töid ükshaaval silmitsedes hakkab silma stiililine järjepidevus; domineerivad geomeetrilised vormid ja pisikeste ringikeste kogumid, mis jätavad üldpildis siiski õhulise mulje. Ühtne on ka tööde temaatika ja koloriit, puuduvad pealkirjad.
Akvarelli maalilisus ja tindipliiatsi joone konkreetsus moodustavad kunstniku töödes harmoonilise terviku. Siinkohal ülistaks ka koloriiti, kunstniku värvitaju on äärmiselt meisterlik ning toonide kokkusobitamine lummav. Eriti silmapaistvad on lillaka ja kollase ning sinaka ja roheka tooni kombinatsioonid. Mustjas-lillakates toonides süngena mõjuvate inimroietega lindhübriididega näitab Samoson ka oma tumedamat poolt
Ühest küljest on töödel kujutatud putukad ja sulelised äärmise detailitäpsusega üles joonistatud, seda detailsust tasakaalustab aga objektide vahele jäetud vaba pildipind, mis on minule alati sümpaatne olnud. Kunstnik ei pea tingimata kasutama kogu lõuendit, kujutatu suudab oma mõõtmetest hoolimata tihtipeale ise paberi pinnal oma nähtamatu maailma luua. Floorale ja faunale lisandub ka futuristlik linnamotiiv, mille taustal on koha sisse võtnud tiibadega neiud. Blaseerunud pilguga neiud on jõulised ja modernsed, olles tänapäevase naise võrdkujuks. Ühes nendest töödest on naine lõplikult ühinenud putuka vormiga, poseerides Le Corbusier’ Villa Savoye’d meenutava maja ees.
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Britt Samosonil on oma väljakujunenud vormikeel ja stiil. Stilisti, teatri- ja moekunstnikuna töötades ei loo Samoson n-ö tavalisi moejoonistusi, vaid laseb fantaasial vabalt lennata. Kunstniku tööd on inspireerivad ja lummavad ning pakuvad teletorni külastajale kindlasti uutlaadi elamuse. Samas jäi mulje, et teletorni püsiekspositsioon oma pealetükkivate liikumis- ja häälfunktsioonidega hakkas Samosoni töödega konkureerima. Samuti puudus ruumis näitust tutvustav kirjalik materjal, vaid teletorni koduleheküljel on informatsioon kunstnikust ja tema töödest. Selline minimaalne või suisa olematu teave ei tule kindlasti näituse külastatavusele kasuks.
