Endel Lippmaa: Miks hoiavad Euroopa riigid oma kulda Ameerikas?
Endel Lippmaa leiab, et maailmas saaks olukord palju selgemaks, kui kõik kutsuksid oma kulla Ameerikast “koju”.
Milline uudis on teile sellest suvest kõige põletavam?
Kõige muu virvarri kõrval on olulisim Saksamaa pöördumine Ameerika Ühendriikide poole, et nad näitaksid, kus on sakslaste kuld, mis anti ameeriklastele hoiule.
Täpsemalt sõnastades – poliitikud esitasid läinud aastal kullareservide olemasolu kohta küsimuse Saksa valitsusele ja sealsele keskpangale. Aga tänaseni ei ole vastuseid, kus ja kuidas hoitakse sakslaste kulda Ameerikas.
Kui vaadata USA Föderaalreservi värskeid aruandeid (Federal Reserve Statistical Realese, 6. juuni 2013) kullavarude kohta, siis minu kahtlused ainult süvenevad, et ameeriklased opereerivad täna jätkuvalt kullaga paberil. Lisaks tuleb vaadata ka USA riigi eelarvet, siis on pilt veel selgem. Tekkinud on kaks kulla hinda, see õige kuld metallina ja kuld, mis on võlakirjadega tagatud.
Kui palju on reaalset kulda metallina, see on omaette küsimus, sest viimati auditeeriti föderaalreservi kullavarusid 1954. aastal. Obama valitsemise ajal on jätkatud väidetava kulla asendamist Ühendriikide kümneaastaste võlakirjadega. Vastavalt seal kehtivatele seadustele on kõik seaduslik, sest föderaalreservi põhikirjas on üles tähendatud, et nende juures hoitav vara on kullas ja kullaga võrdsustatud väärtpaberites.
Seega, näiteks Eesti Pank ostis vastavalt Euroopa Keskpangaga sõlmitud lepingule eurole üleminekuks 600 kg kulda, aga nad ei saanud mingit reaalset metalli, vaid õhku, sest väidetavalt asub see kuld ju Ameerikas.
Miks üldse peavad Euroopa riigid hoidma oma kulda Ameerikas, on täiesti arusaamatu, ja maailmas saaks olukord palju selgemaks, kui kõik kutsuksid oma kulla “koju”. Väita, et ei ole vahet, kus kulda hoida, sest euro ei ole tagatud kullaga, ei ole vastutustundlik.
Miks peab Euroopa sõltuma nii tähtsas asjas Ameerika Ühendriikide suvast? Euroopa ja Ameerika majandusele ei ole hea uudis, et riiklike võlakirjade ralli ei ole lõppenud, sest sisuliselt jätkatakse juurde laenamist ja tuleviku arvel elamist.
Vaadates, mis toimub täna maailma börsidel, jääb mulje, et ameeriklased püüavad kulla ja hõbeda hinda iga hinnaga alla suruda, et seda oleks odav kokku osta. Aga ostavad hoopis need, kellel on suured valuutareservid. Juba aastaid ostavad kulda kokku Hiina ja Venemaa, sest neil on suured valuutareservid ja rikkalikud kogemused poliitilise ja majandusliku ebastabiilsusega.
Kui kulla ümber toimuvat vaadata teaduslikult, siis kahtlusi süvendab küsimus, kas nii-öelda puhast kulda saab olla ringluses sellises mahus, nagu paberil näidatakse, kui püüda hoomata, mil moel kõnealune metall maakeral tekkis ja kui palju on seda võimalik inimkonnal kaevandada.
Kõike seda kokku võttes võib öelda, et ebakindlus tuleviku osas ainult süveneb ja majanduskriis ei lahene, vaid süveneb!
