Nädala raamat: Et jumala(te)ga üheks saada

Vladimir Wiedemann “Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias”
Tõlkinud Valdek Kiiver. Petrone Print, 2013. 270 lk.

Sel kevadel avati Eesti Rahva Muuseumis nõukogude lillelaste elu kajastav näitus. Väljapaneku kujundus vastas teemale suurepäraselt – see oli kirev, mitmepalgeline ja mõistagi kergelt hullumeelne. Nagu ka portreteeritavate endi elu omal ajal.

Tollase hipiliikumise üks põhiesindajaid, Tallinnast pärit Vladimir Wiedemann polnud lillelaps vaid suusoojaks ning tema “Püha kaljukitse radadel” tõestab seda väga hästi. Nimelt tunduvad teoses kirjeldatavad seiklused (rännud Kesk-Aasiasse, peamiselt Tadžikistani) praeguses ajas ja ruumis suisa uskumatutena. See selleks, et rongiga mööda Nõukogude Liitu kolistati, pigem lisab autori ja ta kaaslaste reisidele põneva mõõtme just nende spirituaalne iseloom – mindi selleks, et jumala(te)ga üheks saada. Mõistagi olid palverändurid marginaalne osa ühiskonnast, kuid seesugune religoossusest läbiimbunud olek tundub siinkirjutajale kuidagi väga erilise, omamoodi eskapistliku ilminguna.

Raamatu “Püha kaljukitse radadel” temaatiline eripära tingib ühtlasi, et seda on raske järjest lugeda, sest infot Tadžikistani kommete, sufistlike rituaalide ja autori seikluste kohta on väga palju. Seega on teose vorm mõneti katkendlik ja kindla narratiivita – leidub noppeid siit ja sealt. Ühendavaks lüliks on ehk Wiedemanni tugev kohataju: kuigi ta kirjeldab nii oma hingelisi rännakuid kui seda, kus need toimusid, on paikadel siiski kandvam roll. Nii algavad retked alati Dušanbe teemajadest ja kulgevad läbi maaliliste mäestike mõnesse pühapaika, kusjuures Wiedemanni reisikaaslased on ka justkui osa keskkonnast.

Siit järgmine tähelepanek – teoses on üllatavalt vähe emotsioone. Autor kirjeldab isegi kohtumist igaviku Buddhaga mõistuse-, mitte tundepõhiselt: noh, sattusin mäe otsa mediteerima ja kogemata nägin Buddhat ka. Wiedemann nagu võtaks täie iseenesestmõistetavusega seda, mida ta õieti läbi elas, müstilise aura peab lugeja ise endale ette manama. Tundub kuidagi väga loogiline, et öösel pidutses ta tadžiki pärisperemeestega, aga hommikul pidi näljaste koerte eest põgenema; KGB ruumides Koraani kopeeris ning hiljem Aasias edasi müüs; rääkimata lugematutest spirituaalsetest kaemustest. Wiedemann ei anna oma isiklikest eelistustest peaaegu midagi teada, muutudes seeläbi anonüümseks autoriks. Las lugeja ise otsustab, mida see kõik tähendab.