John Grisham meets Raimond Kaugver
Mullu sügisel Viru ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi ametist pensionile suundunud Aivar Lembit on oma tegelikest krimijuhtumitest inspireeritud romaane kirjutades paremas olukorras kui näiteks Truman Capote, kes pidi eeluurimisvangistuses viibivate mõrvaritega vestlemiseks eriluba taotlema ja siis kurikaeltele sõpra teesklema, et mahlakaid pihtimusi saada. Lembitu kätte on sattunud lood ja detailid põnevatest juhtumitest lausa ametialaselt.
Kuidas juhtus, et kogenud prokurör kirjanikusule järele haaras?
Aivar Lembit hakkab selle küsimuse peale rääkima inimese ürgsest vajadusest eneseväljenduseks. Samuti tunnistab vallaline ja lastetu mees, et tahab, et temast jääks jälg.
Kindlasti ei kirjuta ta raha pärast ning pihib, et seni on tema raamatute honorar küündinud poole prokuröri kuupalgani, mida ta sai 2012. aasta septembrini, mil läks tervislikel põhjustel pensionile. Rikkaks pole mees kirjutamisega veel saanud.
Kui aga arvestada, et Lembit peab kirjutamist oma peamiseks hobiks, pole tulemus sugugi halb. Kui paljudel meist on hobid, millele peale makstakse? Tõe huvides peab siiski lisama, et Lembitu romaanides on enamat, kui tasuks oodata hobikirjanikult. Küsimusele, kas Lembit on käinud loova kirjutamise kursustel või uurinud romaani kirjutamise teooriat, tuleb eitav vastus.
“Ei, teooriaga pole tutvust teinud, aga kindlasti olen õppust võtnud loetud raamatuist. Lugedes olen tähele pannud, et kõrvalised arvamused hakkavad natuke häirima suhet, mis peaks kirjaniku ja lugeja vahel olema. Sellepärast ei loe ma uusi raamatuid kohe pärast seda, kui nad suure käraga on välja tulnud, sest see müra hakkab kirjaniku mõtteid häirima,” räägib Lembit.
Kes on lemmikautorid? Lembit on kah juriidilise haridusega John Grishami menukeid lugenud küll. “Aga Eesti autoreist on lemmik August Gailit ja tema raamat “Isade maa”, mis kõneleb vabadussõjast,” tunnistab Lembit.
Saates “Mis? Kus? Millal?” võiks Tarkade Klubilt pärida, mis ühendab miljonite noorte raamatusõprade ja teiniromantikute lemmikut Stephenie Meyerit, kelle sulest on ilmunud vampiirisaaga “Videvik”, ning Aivar Lembitut. Vastus on ootamatu! Nimelt on mõlemad kirjanikud mormooniusku. “Usutunnistus pole otseselt mu prokuratuuritööd ega loomingut mõjutanud, aga usuga tegeledes puutume kokku maailmavaateliste küsimustega ja see kinnistab väärtushinnanguid, nagu ligimesearmastust,” räägib Lembit.
Lembit ütleb, et juurat läks ta omal ajal õppima põhjusel, et see võimaldab sündmustega hästi kursis olla. 1980. aastal Kohtla-Järve 1. keskkooli lõpetanud meest ei võetud vastu õigusteaduskonna päevasesse osakonda, sest tal ei olnud selleks sobivat iseloomustust.
Mees muigab, et tema rikutud renomee võis vabalt põhjustada malevas lauldud riigivastane laul. Lembitut kuulati millalgi isegi Kohtla-Järve põlevkivikeemiakombinaadi peamajas asunud KGB osakonnas üle.
Seda, kuidas õigusemõistmises võib inimlikuks jääda ka kõige jaburamates oludes, saab lugeda Lembitu esimesest, 2008. aastal ilmunud romaanist “Valestre”, mis jutustab 9. mail 1983 Ida-Virumaal Kaasikaia külas toimud traagilistest sündmustest, mille tagajärjel hukkus üks vene rahvusest pätt, kes koos sõpradega eestlastest taluomanikke ründas.
Lembit nägi Kaasikaia juhtumi toimiku koopiat 1987. aastal ja sai kohe aru, kui ägeda looga on tegu. “Õigust õppinud teavad, et enesekaitse on vastutust välistav asjaolu. Siinsel juhul kuriteokoosseis puudus. Ent sündmus lõhestas kogukonna kaheks vaenutsevaks pooleks ja jäi mulje, et kedagi vangi pannes tahetakse aur välja lasta. Selline lähenemine on õigusemõistmises väga ohtlik, aga sedalaadi asju võib ka tänapäeval juhtuda,” räägib Lembit.
Kaasikaia juhtumil on paralleele ka pronksimässu sündmuste ja nende tagajärgedega – näiteks seoses Woodstocki baari kaitsmisega või märatsejate õigeksmõistmisega, mis ühiskonna õiglustunnet on riivanud.
Oma loomeprotsessist kõneldes ütleb Lembit, et esmalt valmib raamat muidugi meeltes. “Valestre” kirjutamiseks kulus ligi pool aastat, aga ajaga on vilumus kasvanud ja nüüd valmivad romaanid juba lühema ajaga. Eelmise aasta sügisest on tal kirjutamiseks veelgi enam aega – hulgiskleroos sundis mehe enneaegu pensionile.
Lembitu kõige autobiograafilisem romaan on tema üle-eelmine – “Viimased luiged”, mis räägib Mehisest, keda tabab keskea alguses ravimatu ja aeglaselt süvenev haigus. Lembit ise meelt ei heida – meenutades, et I maailmasõja ajal hukkusid paljud, sest penitsilliin oli veel avastamata. “Viimastes luikedes” on topeltlõpp – lugeja võib ise valida, kas eelistab karmi lõppu või happy end’i.
Praeguseks on Lembit saavutanud oma romaanitoodangus rütmi, mis on näiteks omane ka ühele maailma (müügi)edukamale kirjanikule Paulo Coelhole – üks romaan aastas. Kui Coelho teoste tiraažid küündivad inglis-, portugali-, vene- ja saksakeelseina ilmudes sadadesse tuhandetesse, siis Lembitu maakeelsete teoste tiraaž on poole tuhande kandis.
Päris kõikjale ei saa laiendada tuntud ütlust, mille järgi prohvet oma kodukohas kuulus ei ole – romaan “Valestre” on väga populaarseks osutunud näiteks Kohtla-Järve raamatukogus.
Tänavu märtsis ilmus Lembitu viies romaan, mis kannab pealkirja “Umbes 1993”. Selle on ta ise kirjastanud, nagu ka eelmise raamatu “Viimased luiged”. Esimesed kolm Lembitu romaani on aga ilmunud pealinna kirjastuselt Tormikiri.
“Umbes 1993” kirjeldab 1990. aastate alguse kriminaalset kaost, lahkab omakohut ja põhineb tõestisündinud kohtukaasusel. Lembit meenutab, et sai Nõukogude aja lõpus noomida, kui ühe tapmise asemel oli hoopis kaks, aga 1993. aastal oli nende arv Ida-Virumaal juba ligi 70 ja õiguskaitseorganite kapid olid toimikutest umbes. Raamatu tuumaks on juhtum, kus kuriteo ohvri omaksed ei piirdunud uurimise kõrvalt jälgimisega, vaid otsisid allilmalt abi. Suurem häda ei jää tulemata!
■“Valestre”, 2008
■“Rong”, 2009
■“Üks veri”, 2010
■“Viimased luiged”, 2011
■“Umbes 1993”, 2013
■“Koprad ja aednikud”, 2013
