Kolme Soku koondis
Kakskümmend viis aastat pärast olümpiakulla võitmist vedas Tiit Sokk Eesti korvpallikoondise taas suurde mängu. Abiks mängujuhtidest pojad Tanel ja Sten.
“Vahkvihas mees kisub pintsaku seljast ja virutab vandudes vastu maad. Siis veel korra. Ja veel korra. Ilmselgelt on pintsak ainult piksevarras. Ilmselgelt tahaks mees sama halastamatult tuuseldada hoopis korvpallikohtunikku.”
Sellise sissejuhatusega alustasin kümme aastat tagasi Eesti Ekspressis ilmunud lugu suhteliselt algajast treenerist Tiit Sokust. Taaskasutada seda avalõiku enam ei saa, sest viimasel pühapäeval oli puupüsti täis Saku suurhallis fännide ees hoopis teistsugune treener. Muidugi stressas Sokk ka nüüd platsi ääres, vehkis kätega kohtunike poole ja nägi välja mehena, kelle kutsehaigus on südamerabandus.
