Occupy Elysium ehk silmaklappidega sotsiaalsest ebavõrdsusest
“Elüüsium” (Elysium)
Lavastaja Neill Blomkamp. Osades Matt Damon, Jodie Foster, Alice Braga, Sharlto Copley, William Fichtner jt.
USA 2013
Lõuna-aafriklasest lavastaja-stsenarist Neill Blomkamp suutis 2009. aastal oma debüütfilmiga “9. rajoon” (District 9, 2009) teha radikaalse maailmavaatelise ja filmikunstilise statement’i ning näidata võimalusi, kuidas 21. sajandil ühendada hollywoodlikku ulmespektaaklit ja ühiskonnakriitikat. Ta tegi filmi, mis suutis usutavuselt ja häirivuselt võistelda ka kõige teravamate dokumentaalfilmidega. “9. rajooni” taoline film sai sündida vaid sellise keerulise ajalooga inimkoosluses, nagu seda on segregatsioonijärgne jõudsalt kapitalismi sammuv ning äärmuslike sotsiaalsete kääridega Lõuna-Aafrika Vabariik.
Meile näidati ülimat ahnust ja inimlikku jultumust ning filmi suurejoonelise kulminatsiooni järel tundis tõenäoliselt suurem osa vaatajaist häbi homo sapiens sapiens’ide hulka kuulumise pärast. On tähelepanuväärne, et samasuguse neokolonialismi- ja kapitalismivastase hoiaku võtsid ka samal aastal linastunud James Cameroni “Avatar” (2009) ja Duncan Jonesi “Kuu” (Moon, 2009), natuke varem ja pehmemate nüanssidega ka Alfonso Cuaróni suurepärane “Inimlapsed” (Children of Men, 2006).
Hollywood ja autoripositsioon
Blomkampi “Elüüsiumi” (Elysium, 2013) näisid paljud ootavat lausa religioosse õhinaga. Kindlasti oli aga sama palju ka neid, kes suhtusid skepsisega varemgi nähtud olukorda, kus andekas “välismaa” lavastaja siseneb optimistlikult Hollywoodi korporatiivsesse masinavärki ja see imeb ta kõigist mahladest tühjaks.
Filmiga “Das Boot” (1981) alustanud ja “Poseidoni” (2006) stiilis käkkidega lõpetanud Wolfgang Petersen ning pärast “Nähtamatu mehe” (Hollow Man, 2000) läbikukkumist Euroopasse naasnud Paul Verhoeven on esimesena meenuvad näited, kuidas muidu tugeva autoripositsiooniga lavastajate loomejõud turumehhanismidele allutamisega täielikult tömbistatakse. Liiati rahastas “Elüüsiumi” juba mõnda aega ühtede igavaimate kassahittidega silma torkav Sony Pictures Entertainment ning peaossa valiti Hollywoodi tuimuse etaloniks taandunud kunagine imelaps Matt Damon.
Lihtsustatult ühiskondlikest suhetest ja ebavõrdsusest
Nii ongi “Elüüsium” raisatud potentsiaaliga klišeealmanahh, kofeiinivaba sünteetiline ponnistus, mille ainsaks positiivseks küljeks (peale kallite eriefektide ja ilusate kaadrite muidugi) on üllas, ent idiootsuseni lihtsustatud sotsiaalne sõnum sellest, et vaesus ja ebavõrdsus on halvad nähtused ja me elame ebaõiglases maailmas.
Kuigi karmilt kritiseerides, suutis “9. rajoon” tabavalt kujutada sotsiaalsete suhete keerukust ning esitleda samaväärse usutavusega selles oma kohta otsivate lihttööliste ja maailma juhtivate korporatiivsete ärihaide tegevust, ent “Elüüsium” läheb tunduvalt lihtsamat teed. Dokumentaalfilmiliku realismi asemel on meil nägemus ülerahvastatud ning kõrbestuvast planeedist, mille kogu elanikkond kuulub nüüd “kolmandasse maailma”, humanitaarabist ja kodanikuõigustest ilmajäetute hulka, keda eliit tehastes lihttöölistena ekspluateerib.
Eliit on kolinud orbiidil tiirlevasse hiiglaslikku avakosmose Beverly Hillsi nimega Elysium, kus kõik elavad ülitervet, luksuslikku ja pingevaba elu. Kui välja arvata aeg-ajalt Maalt saabuvad ja Elysiumil maanduvad immigrante täis kosmoselaevad.
Blomkamp ei ole intervjuudes varjanudki, et tema film üritab rääkida olevikust, mitte ühest võimalikust tulevikustsenaariumist.
Tugeva pingutuse korral võib Elysiumi elukorralduses näha midagi niisugust, nagu 20. sajandi ühiskondlikke protsesse demonstreerides kirjeldas Adam Curtis oma dokumentaalsarjas “The Century of the Self” (2002). Curtise veenvalt esitletud mudelis kasutas võimueliit ohtlike inimhulkade, kellele nüüd oli demokraatiaga teatav võim antud, ohjeldamiseks nende irratsionaalseid ihasid rahuldavat tarbimist, mida võimaldas kapitalistlik masstootmine ja mida õhutas põhjalik psühholoogiline manipuleerimine reklaami kaudu. Selle süsteemi järgi moodustaks Elysiumi tegeliku võimueliidi vaid võimuahne kaitseminister Delacourt (Jodie Foster). Kõik ülejäänud on aga tarbimisega vaigistatud “esimese maailma” kodanikud, kes elavad demokraatlikus illusioonis, ent on liiga hõivatud oma hedonistlike ihade rahuldamisega, et olla tegelikult võimelised poliitiliseks tegevuseks või isegi mõtteks.
Lugu, mis pöördub enda vastu
Kahjuks kulutab film liiga vähe aega oma maailma sisulisele kirjeldamisele ning jutustab selle asemel meeleheitlikult oma liigsete loo arengut suunavate vahenditega ülekoormatud narratiivi. Kõik karakterid ja ühiskonnakihid on taandatud äärmuslikult mustvalgeteks ja naeruväärselt etteaimatavateks ning enamikus neis puudub vähimgi karismaatilisuse alge. Peategelases Maxis (Matt Damon) sisalduvad vihjed teisele ulmekarakterile, Mad Maxile, tulevad igapidi kahjuks, sest see mõistatuslik kohalolek, mida me Mel Gibsoni kehastuses kunagi nägime, on Damoni puhul kahjuks täielikult välistatud.
Ka filmi sotsiaalsed sõnumid pöörduvad lõpuks iseenda vastu. Kui inimkond on Maa elamiskõlbmatuks muutnud, siis miks peaks keegi uskuma, et vabadusvõitlejate edu korral peaks miljardite voolamine Elysiumile midagi paremaks muutma? Või ongi Blomkampi varjatud sõnum, et inimese ainus oskus on ennast hävitada?
