Nädala album: Mälestusi Eesti südamest Saksamaal

Koostanud Mai Maddisson “Kui sõjamüra oli vaibunud. Geislingeni põgenikelaagri laste mälestused”
Hea Lugu, 2013. 245 lk.

Päeval, mil lugesin raamatut teise maailmasõja järgsest eestlaste põgenikelaagrist Geislingenis, tuli teade Austraaliast, kus 87aastaselt suri hea sõber, üks kunagisi geislinglasi Arvi Vainomäe. Arvi toetas paljusid ilusaid algatusi Eestis. Näiteks “Kalevipoja” inglise keelde tõlkimist, aga muu hulgas ka Reichsarbeitsdiensti ehk Riigi Tööteenistuse raamatu väljaandmist. See on mahukas kogumik noorte poiste mälestusi, kes koolipingist Saksamaad teenima saadeti. Arvi oli üks neist, ta enda sõjatee lõppes Sileesias, kui ta sai rängalt haavata. Haiglast ja sõjavangilaagrist vabanenuna läks ta Geislingeni, kust käis 1945–51 kokku läbi umbes 5000 eestlast. Arvit kui endist sõdurit põgenikelaagrisse ei lubatud, temasugused elasid algul mahajäetud barakkides, hiljem eraldati neile üks vana Gasthaus.

Mitmel korral arutasime Arviga, miks pole keegi võtnud põhjalikumalt uurida kümnete tuhandete eestlaste elu sõjajärgsel Saksamaal. Nüüd on eesti keeleski ilmunud varem võõrkeelsena avaldatud Geislingeni laste mälestused. Neid lugedes tulevad paratamatult silme ette meenutused Ida-Preisimaa lastelt, kes kas põgenesid samuti punavägede eest Läände või jäid venelaste kätte, tulevad meelde Siberisse küüditatud laste mäletused, Viivi Luige “Seitsmes rahukevad”, mu oma vanemate mälestused Eestist – terve põlvkond, kelle lapsepõlvekaaslasteks olid õudus, hirm ja äng.

Kuigi koostaja märgib, et ülesandeks polnud kokku panna põgenikelaagrite ajalugu, on Priit Vesilinnu põgus ülevaateartikkel siiski väga asjakohane ja informatiivne. Meeles tuleb pidada, et DP-laagrid ei puudutanud ainult Balti rahvaid, vaid ka ukrainlasi, poolakaid, Balkani rahvaid, itaallasi ja teisi, ka venelasi. Kogu Saksamaa (ka Austria) elas paanilises ja kaootilises liikumises, keegi ei teadnud, mis saab homme.

Geislingen oli Eesti süda Saksas, siin olid eesti koolid, kultuuriringid, ajalehed, surnuaed. Geislingenis anti eestlaste käsutusse kohalikelt ära võetud elumajad, mõnel pool mujal elati aga tööstushoonetes, kirikutes, endistes töölisbarakkides või ehitati endile ise barakid.

Raamatust leiab dramaatilisi pilte, mida toonased lapsed on oma mälusoppidest väl kaevanud. Pilte põgenemisest, põgenikelaev Moero hukust, laagrielust, vanematest. Lugedes veendusin, et see Geislingeni raamat ei ole mitte ainult ajaloodokument, vaid ka viimse hetke psühhoteraapiline ravim põlvkonnale, kes hakkab vaikselt igavikku astuma.