Maagiat ja särtsu
Eesti teatri festival Draama 2013
2.–8. septembrini Tartus
Iir Hermeliini kureeritud festivalil Draama, mille märksõnaks oli ruumimaagia, seati eesmärgiks muuta visuaalselt tajutavaks märksõna harmoonia, nii lavastuste sees (lavaruumi kujundus) kui ka omavahel võrreldes. Tartust sai ruumimaagia meka, mis väljendus nii pop-up-konteinernäituses “27”, paljudes kontserdipaikades, loengu- ja vestlussarjades, teadusteatris, raamatu- ja loominguesitlustel kui draamamaa.ee teabelesilas, eeskätt aga etendustes.
Draama 2013 erakordselt tihe programm oli kui pidu festivali kümne aasta juubeli tähistamiseks. Tartus viibivatel inimestel oli võimalik saada festivalist osa kesklinnas, ERMis, isegi Roosi tänava lennuangaaris. Festival varjutas igapäevaelu, ajas laiali oma kombitsad, haaras ja võlus, ning pakkis pühapäeva õhtupoolikul end kokku, et taasilmuda järgmisel aastal kuraator Tõnu Õnnepalu käe all.
Kes säras põhiprogrammis?
Vaatamislusti oli tänavusel festivalil küllaga, sest mitte ainult põhiprogramm “Ruumimaagia” ei pakkunud põnevaid elamusi. Harjumuspärasema sõnateatri kõrval tõi vaatajate ette tantsu-, objekti- ja visuaalteatrit festivali kõrvalprogramm “Särts!”. Festivali lisaprogramm andis võimaluse festivalist osa saada väikelastel.
Põhiprogrammi üllatajaks ja suureks õnnestumiseks võib pidada lavastust “Bistro Beyond” (Teater Piip ja Tuut), mis lõi Tartu Uue Teatri saali uue julge maailma, kus liikusid ringi mitut sugu veidrikest olevused. Piip ja Tuut on seni pigem tuntud lastelavastuste poolest, suurteatrite kõrval on tegemist väikese tegijaga, kelle suurtel tegemistel tuleks silma peal hoida, sest teatrigurmaanid (eriti visuaalteatri huvilised) pettuma ei pea.
Samaväärselt võlusid ruumimaagia kohale VAT Teatri trupi näitlejad lavastusega “Faust”, mille muusikaline kujundus ning lavaruumi minimalistlikkus andsid vaatajaile vabaduse luua Fausti maailm oma maitse järgi.
MTÜ R.A.A.A.M lavastus “Tühermaa” viis aga festivalikülastajad Roosi tänava pimedasse ja külma lennuangaari, et seal inimliku üksinduse ja tühjustunde üle mõtiskleda. “Tühermaa” oli ruumimaagialt silmapaistev, sest kasutati mõjusalt ära tohutu suur ruum Tartu perifeerias. NO99 lavastuse “Suur õgimine” etendusel ei tahtnud inimesed saali äragi mahtuda, sest NO-laste kuulsus käib neist ees. “Suur õgimine” pakkus meisterlikke näitlejatöid, häid mõttekäike ning tasemel teatrit, mis hakkab jätkuvalt julgelt vastu teatri-mainstream’ile.
“Särts!”
Säriseva õhkkonna tekitas festivalile kõrvalprogramm” Särts!”, mille lavastustevalimik (üksikute eranditega) oli erakordselt tugev. Enim kerkisid esile NUKU teatri “Metsik urisev õnn”, mis pakkus festivalikülastajatele sissejuhatuse objektiteatrisse. Esemete n-ö mitteotstarbeline kasutamine, kangast nukkude elustamine ning rütmikas muusikaline lahendus live-trummimängu kujul pakkus huvitava ja meeltlahutava vaatemängu. Taas hakkas silma Anne Türnpu eripärane lavastuslaad, mis tagab iga kord omanäolise tulemuse.
“Särts!” andis festivalile kolm tantsulavastust: Cabaret Rhizome’i “Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured”, Twisted Dance Company “NOX” ning Renate Valme ja Kompanii Nii “Pung”.
Kui esimesed kaks paigutuvad nüüdistantsu kategooriasse, siis “Pungi” võiks defineerida mõistega füüsiline teater. Kuigi iga etenduskunsti lavastuslik ilming on füüsiline (s.t hõlmab endas teatavat liikumist), siis Valme “Pung” viib tavapärase uuele tasemele. Esitajad teevad kõikvõimalikke trikke, purskavad tuld, kõnnivad kontsadel üksteise seljas, kui välja tuua vaid mõned näited.
“Mutantants” annab tantsukunsti vormidest kiirendatud ülevaate, kus igale tantsule antakse umbes üks minut aega, et võimalikult täpselt näidata oma iseloomu.
“NOX” on justkui multifilmi esteetikaga maski- ja kostüümikunsti abil loodud tantsulavastus. Koos huvitava muusikalahendusega tekib värviline pilt koomiksimaailmast, kus tegelaste liikumis- ja suhtlusvorm on tants.
“Särts!” näitas ka, kuidas töötab teatri ning filmikunsti hübriidvorm, seda Von Krahli teatri lavastuse “Simulaakrum” näitel. Tegemist on etendussituatsiooniga, kus käsikaamerate, pabernukkude ja makettide abil luuakse filmist “The Matrix” inspireeritud lugu, haarates sealjuures kaasa ka vaatajad (kellest ühel on privileeg episoodiliselt ka peategelast kujutada).
Lisaprogrammi maiuspalad
Ka lisaprogramm pakkus festivalile tulnutele (sh ka lastele) kauneid ja maalilisi elamusi. Südamlikkuse ning pühendumusega loodud lavastus “Suur maalritöö” (Ugala teater) liigutas Oleg Titovi juhtimisel ilmselgelt nii väikseid kui suuri teatrikülastajaid. Liivamaailma värvimine kauni muusika taustal oli laupäevahommikune maiuspala.
Samuti lastele suunatud lavastusena oli lisaprogrammi oluline osa Vanemuise teatri uuslavastuse “Armunud kastis” esietendus, kus kasutusel on ka nukud. Festivali mammutlavastus oli Ugala teatri “Sajand”, mis on juba mastaabi poolest märkimisväärne. Järgmise aasta Draama festivali valguses sai “Sajand” huvitava varjundi – tegemist on ju festivali peakorraldaja Margus Kasterpalu lavalise tõlgendusega uue kuraatori Tõnu Õnnepalu autoritööst.
Suured punavalged täringumärgiga kingad
Selge on see, et Draama festival on kümne aasta jooksul arenenud, mitmekülgsemaks muutunud ning haarab endasse iga aastaga järjest rohkem inimesi. Meeldiv on näha, et festival on hakanud huvituma ka tantsu-, objekti-, visuaal- ja nukuteatrist. Iga uus kuraator toob midagi erilist festivalile juurde ning tundub, et Iir Hermeliin andis variatiivsust – selle aasta Draamal oli kõigile midagi. Draama hõivas linnaruumis nii palju areene, et raske oleks olnud sellest tänavu mööda vaadata. Nüüd, uue festivali ootuses, on teravdatud pilgud kindlasti Tõnu Õnnepalul, kelle täita on üsna suured punavalged täringumärgiga kingad.
