AREENI KAANELUGU: Purjed pöörduvad tagasi
Madis Aesma selgitab, kuidas Daft Punk juhatas maailma jahtroki lainetele seilama ning tõstis ammuse ebalaheda žanri lõpuks ometi kõrgelt noteeritute sekka.
Siis, kui lõppev suvi alles uksele koputas, jõudis muusikasõpradeni Daft Punki kauaoodatud album "Random Access Memories". Plaat osutus paljude jaoks imelikuks, helikeele mõttes ootamatuks. Prantsuse hausijumalad, piire murdnud revolutsionäärid tulid tagasi, aga miks nii pehmodena?
Sellal, kui teised elektroonikaartistid elavad võimsate lasersüntide ja uksi pauguga lahtilöövate basside ajastul, koputas Daft Punk enne ilusasti ja puges siis tasahilju kassiluugist sisse. Muusikaliselt tuldi harjumatult leebelt. Nagu juhtus Alice'iga jäneseurus, sattus ka Daft Punk koos kuulajaga pärast luugi läbimist ühte ebatõenäolisse maailma. Seniste tumedate Pariisi keldrite asemel avanes plaadil uus maastik – ununenud, päikeseline mererand, kuskil 35 aasta taguses ajas, päikeseküllane ning sillerdava, lõputu ookeaniga Kalifornia mereäär. Selle paiga saatemuusika oli omal ajal pehme, läikimapoleeritud ja mõõdukas tempos tukslev valge mehe softrokk.
Niisuguse heliriba paigutas Daft Punk ka oma plaadile. Ei mingeid harjumuspäraseid sämpleid, ei mingit tundekestvat programmeerimist. Rütmimasinadki klõbisevad vaid kahes loos; suuremalt jaolt valmis plaat sealsamas Kalifornias nendesamade pillimeestega, kes aastat 35 tagasi neid inspireerivaid lugusid ise sisse mängisid.
. See minevikurand on koht, kuhu ükski suur artist pole viimase paarikümne aasta jooksul viitsinud nii põhjalikult tagasi seilata. Seda ootamatum ehk, et "Random Access Memoriesi" tabas Daft Punki ajaloos seninägematu edu - plaadi esikoht kahekümne ühes riigis, oksepiirini käiati ära esiksingel „Get Lucky".
. Pole ime, et varem keegi neil lainetel väga seilata ei tahtnud. Jahtroki juures ei ole midagi sellist, mida võiks ilma kümnete ja tuhandete irooniatasanditeta cool'iks pidada. Kui palju ikka on aastal 2013 selliseid produtsente, kes näiteks Totot heaks peavad?
. Lood olid sarnased ka siis, kui too muusika sündis. Omaaegsed kriitikud näiteks eelistasid märksa äkilisemat new wave'i. Jahtrokk oli neile liig lame ja korporatiivne, ilusate ning pehmete, ümmarguste ja leebete ning päikeseliste saundidega, väreledes imaluspiiril ja teinekord ka sealt üle vajudes.