Sulev Vedler: Eesti rahva viis kannatuste aastat
Sel pühapäeval möödub viis aastat päevast, mil Hansapanga silte hakati vahetama Swedbanki omade vastu.
Ajastus kujunes eriti kehvaks. Täpselt samal ajal läks Ameerikas hingusele Lehman Brothers. Paljud peavad toda sündmust globaalse majanduskriisi alguseks.
Swedbankil jäi Lehmanisse kinni üle miljardi dollari. Seda oli raske tunnistada. Hulga lihtsam oli rääkida, et pangal ei lähe enam nii hästi Baltikumi tõttu, kus inimesed on end lõhki laenanud.
Osa rootslastest võttis oma säästud Swedbankist välja. Eesti lehed tõlkisid meretaguseid uudiseid ja paanika kandus ka siia. Panga Tallinna peahoones tõlgiti Google Translatori abil rootsikeelseid uudiseid, et ajakirjanikest veidikenegi ees olla. Ühel hetkel voolas pangast välja iga seitsmes kroon. Hoiustajad viisid raha teistesse pankadesse, teadmata, et nende seis polnud palju parem.
Jutt krooni devalveerimisest oli igapäevane. Toompeal liikus idee võtta ühepoolselt kasutusele euro. Lätis oli asi veelgi hädisem. Lätlased olid varem uhked, et nad polnud kogu pangandust välisinvestoritele müünud. Nüüd pidid nad Parexi päästmiseks, käsi pikal, IMFi manu minema. Pangandus külmus üle maailma, tarbimine tõmbus kokku. Aktsiate ja kinnisvara hinnad kukkusid püstloodis. Riigid turgutasid majandust abipakettidega. Tollal peeti võimatuks, et mõni euroala riik end lõhki laenab. Kreeka polnud veel sõimusõna.
Eesti läks teist teed. Krooni devalveerimise asemel valisime sisemise devalveerimise ehk palkade kärpimise. Tööpuudus kasvas hüppeliselt. Masust sai täpe, täpest pupu. Ühtäkki arutas ühiskond, kas kriis tuleb V, U, W või L kujuga. Eestlased olid kriise üle elanud varemgi. NSV Liidu lagunemise ajal oli rahvas vaene (Nõukogude võimu põhimõte oli, et kõik peavad olema võrdselt vaesed), poed tühjad, tanklad kuivad, kodud külmad, üleliiduline tööstus varises kokku, rublasid kutsuti lepalehtedeks. Aga meil oli teadmine, et ühes iseseisvusega tuleb parem põli.
1997. aastal tabas Eestit börsikrahh ja nn Vene kriis. Paljud kaotasid töö ja säästud. Kuid palgad kerkisid peagi edasi, ees ootasid Euroopa Liit ja NATO. Tõsi, teemaks tõusis kihistumine, tekkisid mõisted esimene Eesti ja teine Eesti. Seekordne kriis oli hullem kui varasemad, sest rahvas kaotas usu.
Elujärg oligi ju paranenud aastast aastasse. Eestit iseloomustasid palgaralli, laenubuum, kinnisvaramull. Põllupealse kodu nimel maksid paljud pangale poole sissetulekust, isegi rohkem.
Kriis purustas unistused. Palgad kukkusid, aga laenud jäid. Kodud läksid haamri alla, liisingfirmad võtsid ära uhked autod. Tasuvama töö nimel hakati välismaale kolima. Pankurid polnud enam rahajagajad, vaid vereimejad. Veelgi hullema paugu põrutas kriis aga poliitikutele. Nemad ju jutlustasid jõukast tulevikust. Selle asemel saime ränga kriisi. Eurogi polnud imerohi. Ja ühtäkki oligi rahvas valmis uskuma, et isegi kõige ausamad poliitikud teevad sigadusi. See oli viljakas pinnas Silver meikarite tekkeks. Kuigi end lõhki laenasid ikka inimesed ise, ükski poliitik neid laenu võtma ei sundinud.
Mida siis kriis meile õpetas? Eeskätt seda, et tänapäeval ei tule kõik enam nii kergesti kätte nagu varem. Et me peame rohkem pingutama. Ja taastama usu endasse.
