Triin Tammert soovitab: “Ainult aja küsimus”
Kellel poleks neid “kui ma vaid oleksin”-hetki. Kui ma vaid oleksin käitunud teistmoodi, paremini, väärikamalt, targemini. Kui ma saaksin võtta selle olukorra uuesti ja muuta seda, mis järgnes. Kui oleksin olnud õigel ajal õiges kohas.
“Ainult aja küsimuses” saab peategelane puhtalt lehelt alustada. Kas või mitu korda.
Küllap see on üks põhjus, miks see on nii sümpaatne film – peategelane Tim (Domhnall Gleeson) realiseerib oma võimet ajas rännata, sündmusi uuesti kogeda ja olukordi teisiti lahendada äärmiselt inimlikul eesmärgil (leida tüdruksõber), tehes selle käigus äärmiselt inimlikke vigu ja avastusi. Alati ei sõltu kõik ajastusest. Teatud sündmused ja inimesed, mis ja kes tulema peavad, tulevad siiski igal juhul. Mõni negatiivne sündmus on vahel ka vajalik ja lõppkokkuvõttes positiivsete tagajärgedega. Ning kõikidel valikutel on tagajärgi, mida lihtsalt ei oska ette näha.
Ja moraal on kaunis – elada iga päeva, nagu see oleks ühe tavalise erilise elu ainus, märgates kogu ilu ja kõiki imesid enda ümber.
Filmide “Armastus on see” ja “Notting Hill” stsenaristile Richard Curtisele omaselt pakuvad rohket naudingut dialoogi pikitud vaimukused – ajas reisimisest rääkivas filmis omandab lause “Kas meil on selline vestlus juba olnud?” (“Have we had this conversation before?”) lõbusa tähenduse. Kahe mainitud filmiga sarnaselt on üldine atmosfäär kirjeldamatult südamlik, millele aitab kindlasti kaasa soojus, mida kiirgab eriti peategelase suhetest oma võluvalt vaimuka ja laheda isaga (Bill Nighy).
Ette võib heita filmile pikkust ja kohatist venimist, aga need on siiski pigem nauditava terviku iluvead.
Kõrval- ja järelmõjude all tuleb kindlasti ära märkida, et vähemalt poolteist päeva pärast filmi võib end aeg-ajalt tabada mõtlemast oma elu murdepunktide peale ja küsimas endalt, mida oleks võinud teisiti teha.
