Prada põlvkonna pravdatamine Tartus
Kunstifestivali Art Ist Kuku Nu Uti raames on Tartu kunstigaleriidesse välja pandud terve hulk kunstiteoseid, mille sära küll Pravda-linnas pisut tuhmub, kuid seda paremini pääseb esile teoste tuum. Lisaks on oodata mitmekülgset publikuprogrammi, muu hulgas loengut orhideede aretamisest.
Postsovetlik kogemus
Sel aastal tuli Art Ist Kuku Nu Ut teisiti ehk tandem Artel-Eiche võtsid Kuku Nunnu programmis ette kolme kunstiteadlase kuraatoriks koolitamise. Kui Artel ja Eiche, kes on nüüdseks 30. eluaasta künnise napilt ületanud, veel ehk mäletavad, mida see Pravda “omal ajal” tähendas – tõeks nimetatud valede häälekandjat –, siis Kukununnude eakaaslasena võin öelda, et meie kogemus on vaid postsovetlik kogemus, ja hulk küsimusi. Mida need 1990ndate identiteedihullused ja glämmiiha siis lõpuks saavutasid? Millele need täpselt vasta(ndu)sid?
Kõige selgemalt Jacques Rancière’i poolt postuleeritud skeem, et millegagi tugev vastandumine taastoodab sama intensiivselt selle millegi olemasolu, on postsovetliku kogemuse üks aluseid: kogu postsovetlik süsteem püüdleb justkui lääneliku demokraatliku heaolu poole, vastandudes häälekalt kõigele, mis kuidagi seostub nõukogude aja ja selle märksõnadega. Mingisugusegi lääne kogemusega noortele tundub see vastandumine umbes sama kummaline ja arusaamatu nagu ufoloogia, sest võideldakse nähtamatu vaenlasega, kelle olemasoluski ei saa enam päris kindel olla.
Lisaks sellele töötavad noored enamasti teadmisega, et kõik on võimalik, kui aga ise hagu anda, samas kui keskealiste töökultuuris kohtab tunduvalt tihedamini suhtumist “riik ei hooli minust, nii et ma teen siis võimalikult vähe”.
Sellist mõttekäiku tõlgendavad individualistidest postsovetid nõukogudeaegse riiki teeniva töömoraalina, mida võib ära tunda Dovlatovi, vendade Strugatskite, Jerofejevi ja teistes nõukogude absurdi kirjeldavates teostes.
Rahumeelne kaasaegne kunst
Niisiis kõnelebki tänavune Tartu kunstifestival postsovetliku kogemuse kahest vastanduvast häälest, mis meie esoteerilises maailmapildis moodustavad ühtse terviku, nagu Keskerakond ja Reformierakond – erinev vorm, koosloodud sisu. Kui ülalkirjeldatud kontekst kõlabki pisut võitluslikult, siis näitusel seda karta ei maksa. “Prada Pravda” on vaatajasõbralik väljapanek, kus videod pole kuigi pikad, installatsioonid pole kuigi ebamugavust tekitavad, küll aga leiab nii liigutavat kui ka vaimukat ja üllatavat.
Külastamist väärivad muidugi kõik “Prada Pravda” näitused, kuid kõige kütkestavamaks komplektiks pean Y-galerii väljapanekut, mille moodustavad Kris Lemsalu “Fantoomasjade laager”, Erkki Luugi volditud sinine särk, Alevtina Kakhidze Prada toodete joonistused, mida ta müüb joonistatud toote hinnaga, Jaanus Samma auhinnatud grafiti-kampsunid,Franciszek Orłowski asotsiaalide riietest õmmeldud proovikabiin ja festivali glamuurne tootearendus – Pravda kollektsioon. Kõik need, kes vähegi jälgisid möödunud festivali tuules alanud ja varakevadeni kestnud kaasaegse kunsti arutelu, võivad lugeda näituse kataloogist Giorgio Agambeni esseed, milles ta väidab, et kaasaegne on ikka see, mis on oma ajast ees ja samas järgib arhetüüpi. “Prada Pravda” selles mõttes ülearu kaasaegne pole, vaid sobib ideaalselt meie igapäeva.
