“Hea kelner kuuleb ja näeb kõike (kliendi abistamine – autor), kuid samas ei kuule ega näe midagi” (diskreetsus kliendi suhtes – autor) (lk. 5). “Tõeline maailmakodanik on see, kes oskab kaduda anonüümsusesse, kes suudab vabaneda oma võltsminast” (lk 172). Ehk ei peitu elu mõte rahas ja võimus, millest raamatu minategelane nii vaimustuses on? Need on kõigest vahendid, mille taha varjub meie tõeline mina.

Dité visandab monoloogi vormis (automaat)kirjutamisstiiliga meile silme ette oma rännakutee, mis algab suurelt ja uhkelt Praha hotellimaastiku ja seltskonnaelu keskmes. Kuigi jutustatakse ühte lugu, teeb jutt palju spontaanseid kõrvalpõikeid, olenevalt minajutustajat parajasti tabavatest vabadest assotsiatsioonidest. Raamatut läbib humoorikas alatoon, mida on tugevamalt tunda teose esimeses pooles. Efekti luuakse peamiselt situatsiooni- ja sõnaliste korduste abil, rääkimata naeruväärsete olukordade kujutamisest. Näiteks jalgpallikohtunik, kes harjutab metsas puude peal vilistamist ning mängijatele hoiatuste ja kaartide andmist. Raamatu teine pool võtab mõnevõrra teistsuguse suuna, kuid sürrealistlik, muinasjutulik hoiak ei kao kuhugi. Iseäralikku värvitooni annavad juurde hea maitsega lahendatud erootikastseenid, kaotamata sarnaselt Carter Browni detektiiviromaanidega oma erutavat mõju. Samas mõjub kohati ehmatavalt vulgaarsete stseenide kujutamine.

Tekst võib oma intensiivsuse tõttu mõjuda esimesel lugemisel raskelt. Kuid selle intensiivsuse taga peitub lihtne ja muhe lugu ühest mehest, kes otsib endale, reegleid ja kriteeriume täites, kohta inimühiskonnas, kuhu ta oma erilisuse ja kordaminekute tõttu teiste silmis ei sobitu.