“Riigimehed” - mis juhtub, kui siga ja kägu koos parteid asutavad
Uue telehooaja tervituseks vestles Siim Nestor Eesti vaadatuima telekanali ETV meelelahutussaadete toimetuse juhi Mart Normetiga.
ERRi juhatuse esimees Margus Allikmaa ütles hooaja avasündmusel, et kui ETV jättis kanali vaatajaarvude kõrvutamise teiste kanalite vaatajaarvudega, viis see selleni, et ETV on kõige vaadatum kanal. Ilus põhjus, aga kuidas te majas ETV edu veel seletate?
Üks peamisi põhjusi on programmi stabiilsus. Esiteks väärtuste stabiilsus. Ei tule ette väga suuri libastumisi, ei tule ette väärtuste koha pealt üllatusi. Mis ei pruugi ka alati hea olla – liigne konservatiivsus.
Aga teisest küljest on telekavaatamine harjumustel põhinev asi. Nii hoiab ka uudistetoimetus sellest kinni, et AK oleks igal aastaajal eetris kell üheksa, kuigi suvel ta võiks ju olla muul ajal. Kogu ETV kava on seotud tugevalt kella üheksaga.
Teine hea näide on “Ringvaade”. Ma ei tea, kui kaua oleks kommertskanalis lastud sel saatel areneda. Vaatajaarvudes tõusis ta kogu aeg, aga väga aeglaselt. Saade oli omas ajavööndis pikalt kolmas, kuni alles kolmandal hooajal läks lõpuks kõigist möödagi.
Käisid just Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) korraldatud Creative Forumil Berliinis. Mida tegemas?
Creative Forum on selline koht, kus EBU valib välja säravamad näited uutest saadetest ehk siis industry keeles formaatidest. Kõige formaatlikum asi, mis meie majas eelmisel aastal välja mõeldi, oli kultuuritoimetuse “Klassikatähed”. See sai sinna saadetud ja sealtpoolt ka välja valitud ja niisiis ETV esitles seda seal.
Ja kuidas läks?
Äkki olin ma liiga adrenaliinipilves, aga aplaus tundus soe. Kui produtsent Helen Valknalt kuuldi, mis raha eest saade tehti, oli saalis kaks sekundit vaikust ja seejärel eraldi aplaus. Eelarved, millega meil tehakse telesaateid, on rikastest ja suurtest riikidest kaheksa-üheksa korda väiksemad. Kindlasti paistab see aeg-ajalt välja vaesusena. Kas või “Eesti laul” näeb sageli välja rohkem Ida-Saksa kui Lääne-Saksa.
Kas “Klassikatähed” läks ka kaubaks?
Soomlased ütlesid küll, et see on täpselt see saade, mida neil vaja. Neil on täpipealt samad probleemid. Punkt üks – väga palju andekaid noori muusikuid. Sibeliuse Akadeemia kõrval teisteski linnades kõvad muusikakoolid. Palju särasilmseid noori, aga keegi nende kontsertidel ei käi. Täpselt nagu meil enne “Klassikatähti”. Pärast “Klassikatähti” olid noorte interpreetide esinemistel saalid täis.
Teine näide, mille Soome kolleeg tõi: kui ta käib oma laste muusikakooli aktusel, siis on tunne, nagu oleks matustel. Sära, väikest glamuuritunnet, et muusika on kihvt ja rõõmus asi, ei ole. Et anda üldse muusikaoskusele ja -tunnetusele juurde rõõmu – sealt tuleb selle saate kasvatuslik vajadus. Vaatame – äkki läheb Soomes millalgi eetrisse, oleks väga tore.
Kui tulus see formaadi-äri on? Kas olete mõelnud, et võiks sihikindlalt nuputada formaate, mida saaks edasi müüa?
Oleme mõelnud. See nõuab teatavat riskikapitali. Väikestest riikidest on nüüd iirlased viimasel ajal hakanud sedasi tegutsema. Iiri ringhäälingul on õnnestunud mõned asjad maha müüa ja nad tegutsevad selles vallas süsteemselt edasi.
Ilmselt on mõttekas sõita mõne edulooga kaasa. Ma päris ei usu sellesse, et ETV alustab nullist ja hakkab ehitama, see on pigem kallis. Sul on toatäis inimesi, kes kulutavad raha – mõtlevad asju välja. Kui asi lähebki tootmisse, on see kallis. Et seda müüa, peab ta hea välja nägema, mitte liiga Ida-Saksa, ka see on kallis. Ja kas sellest tuleb edulugu? Seda ei tea.
Hinnad olenevad vaatajaskonna suurusest ja riigi maksujõulisusest. See hind, millega meie saame mingi formaadi, on kõvasti väiksem kui see, mis tuleb välja käia Saksamaal. “Superstaar” või “Kuldvillak”, kujutan ette, et ühe episoodi hind on nii 100 eurost 1000 juurde. Kindlasti ei maksa ta 5000 või 10 000. Sageli sõltub hind ka eelarvest, näiteks viis protsenti eelarvest on tavaline. Eelarve omakorda sõltub turu suurusest ja elujärjest.
Näiteks formaat “Voice”, mis on praegu selles superstaari-nišis kõige edukam ja ihaldatum formaat maailmas. BBC läks ITVga “Voice’i” pärast hinnasõtta. Ainuüksi õiguse eest, et nad saavad seda näidata kaks aastat, maksavad nad üle 26 miljoni euro. See on rahva raha. Ei läinud poisid tuppa, et ise midagi välja mõelda, vaid ostsid hollandlastelt selle sisse.
Berliinis tuli sul ka “Eesti laulust” rääkida. Mille vastu täpsemalt huvi tunti?
Eestis oli see laulukonkurss aastaid tagasi täielik paaria. Naeruväärsuse tipp. Muusikud ei võtnud seda tõsiselt. Ja kolmandal aastal, 2011, istub Allan Vainola “Terevisiooni” stuudios ja ütleb, et eurovisioon ei ole enam sõimusõna. Siis käis minu jaoks lõplikult krõks ära.
Ja ma loodan, et me siin Eestis ei hakka mune kaotama. Jube äge on aeg-ajalt näidata Euroopale Malcolm Lincolni laadis asju. Saata Euroopa teledesse mitte stuudioülesvõte, vaid video, kus keegi suure peaga kõnnib lume sees. Selle attitude’i pärast meid sinna “Eesti laulust” rääkima kutsutigi.
Ühesõnaga, psühholoogiline nõustamine, et kuidas tulla toime tümitamisega, kui sa ühel hetkel indibändid lavale lased?
Paljudes riikides on pigem maine probleem. Nad ei saa sinna häid artiste ja konkursi maine on kehvake.
Meie omapära on, et siin puudub muusikatööstus. Seal, kus on rahvaarv taga, kas või juba Soomes, on ikkagi plaadifirmad ühed peategelased Eurovisioni juures. Seal liigub juba mingi raha. Aga Bulgaaria nüüd ütles, et meie tee ongi vist õige, jätkuks neil vaid julgust ka sedasi teha. See oleks huvitav kogemus, kui see nakkus nii kaugele jõuaks. Soome on meie järgi konkursi ümber teinud, samamoodi on inspiratsiooni saanud Läti.
Mida sa ise Berliinis inspireerivat kuulsid ja nägid?
Peaauhinna sai Belgia saade, mis on tehtud dokumentalisti taustaga tüüpide poolt. Ajaloohuvilised, kes mõtlesid, et ajalugu esitatakse televisioonis suhteliselt igavalt. Mida kaugemale mõni sõda jääb, seda suvalisem fakt ta tundub. Kuna I maailmasõja rindejoon jooksis Belgiast Türgini välja, otsustasid nad selle joone läbi matkata ja selle jalutuskäigu üles võtta. Tee peal kohtusid väga huvitavate tüüpidega: vanemate inimestega, kes olid ise sõda näinud, kelle vanemad olid sõda näinud, kellel olid veel mürsud hoovi peal, ja nii edasi. Äkki saaks Balti ketiga midagi sarnast teha. Või vabadussõjaga, mis hakkab samuti ära kaduma.
Kuidas ETV tähtsa probleemiga “noorte kaasa tõmbamine” tegeleb?
Ega mingit retsepti ei ole. Kuidas sa üldse ütled noorele, et on olemas paberleht, et on olemas televiisor? See on põhiteema. Sisu nad ju tahavad saada.
Selline huvitav asi veel, et kui me kutsume noored majja, anname neile kaamerad ja mikrofonid kätte, siis see, mis sealt tuleb, on täiesti kõlbmatu. Ei ole seal uut ideed, uut nägemust. Maksimaalne on see, et tehakse rulatajaga intervjuu. Või esitatakse Ewertile eriti igavaid küsimusi. See pauk tuleb kuidagi teisiti genereerida kui noortele võimalust andes. Kultuur, mida noored tarbivad, on initsieeritud paljuski täiskasvanute poolt.
Kas igal ETV töötajal on juba taskus viimase mudeli nutitelefon, et sellega ootamatul hetkel ja vajadusel telesisu filmida? AKsse. “Ringvaatesse”.
Me heitleme operatiivsuse ja kvaliteedi vahepeal. Kui on väga uudislik pilt, siis paneme ka eetrisse uduse ja kõikuva kaameraga pildi, aga see on väga äärmuslikul juhul. Meil on seadusega pandud kohustus ikkagi – audiovisuaalset kultuuri arendada. Kuigi eks see ole ka areng, kui igaüks hakkab filmima.
Aga et ajalehed, ajakirjad ja uudistesaidid muutuvad pisitasa televisiooniks – sellest te ei lase end häirida?
Selles on ajalehed ja uudistesaidid meist palju kiiremad. Kohalikud kommertskanalid on täna veel täpselt sama kohmakad kui meie. Veeretavad suurt meelelahutuslikku diskokuuli mäest üles. Ajalehed on rohkem multimeedias, paindlikumad, aga samas tuleb neil ette ressursside küsimus. Öölaulupeo – nagu see meil just oli ja mis õnnestus väga hästi – ülekannet nutitelefonidega siiski ei tee.
Millal võib jõuda seriaali “Õnne 13” mõni tore homoseksuaal või homopaar? Või üleüldse Eesti teleseepidesse homo, kes poleks karikatuur. Suures maailmas on see ammu argine.
Ilmselt peitub su küsimuses vastus. Esmalt jõuab sisse karikatuurne tegelane. Kui temaga on tehtud rahu ja ühiskonnas leppimine teemaga laiapõhjalisem, siis tekib tavalisi homokaraktereid rohkem. Ega neid liiga palju ei saa ka tekkida. Võin numbritega eksida, aga kas homoseksuaale pole mitte viis protsenti? Siis võiks ju iga 20. karakter olla homo. Aga ühtegi sarja 20 peategelasega vist pole. Nii et kui sa ühte kasutad, siis see on juba statistiline võimendamine. See mõte on sul täitsa huvitav: just selline sari nagu “Õnne”, kus tegelaskujusid on suhteliselt palju, asi see siis sinna üks homo istutada. Ja ta ei pea üldse värvilise pliiatsiga joonistatud olema. “Õnne” on kõige paremaid näiteid, kus see oleks tegelikult põhjendatud ja tooks debatti ja vürtsi. Aga äkki seal on juba homo? Peaks kontrollima. (naerab)
“Riigimeeste” uus hooaeg tundub mulle naljakamgi kui esimene. Aga samas, sellise sündmuspaiga koomiline näitamine praegusel ajahetkel – post-jääkelder, rahva tüdimus suurparteidest, väikeste parteide ja kodanikeühenduste asutamine, KOV – tundub siiski pisut julm.
Minu jaoks on teine hooaeg grotesksem. Kaks esimest episoodi on olnud defineerivad. Äärmiselt õnnestunud läbilõige ühiskonnast, sellest, mis juhtub, kui siga ja kägu koos parteid asutavad, kuidas peenar on juba ette ära küntud ja sa pead sinna kuidagi sobituma... Aga kindlasti hakkab nüüd “Riigimehi” vaadates varsti kurb. Muidugi tahaks olla räigelt idealistlik, aga võime siin teha “Riigimehi”, suurkogusid, iga nädal “Vabariigi kodanikke” ja “Foorumeid”, aga ega midagi ju ei muutu. Mingit vahet pole (naerab). Nii et vaatame parem Aunaste saadet “Mehed räägivad armastusest” ja ongi kõik väga hästi.
Sa lähed varsti pikemale puhkusele.
Austria disaineril Stefan Sagmeisteril on New Yorgis hästi kihvt stuudio. Ta saadab iga kuue aasta tagant oma büroo laiali. Mööda maailma ringi lendama, kõik teevad, mida iganes tahavad. Siis tulevad uuesti kokku, töötavad kuus aastat, ja lähevad uuesti aastasele puhkusele. Mul tekkis plaan juba varem, kui tema ilusast mõttest kuulsin – ma lihtsalt ei osanud seda enda ja pere jaoks sõnastada. Oma elust inimene 25 aastat õpib. 40 aastat töötab. Ja siis, nii palju kui on aega antud, puhkab. Heal juhul 25 aastat, aga kas ta üldse puhkuseni jõuab? Aga mis oleks, kui võtaks sealt tagant neid puhkuseaastaid ja istutaks neid tööaastate sisse. See on esiteks mõistlik, saad puhkust nautida, mitte lihtsalt olla haige ja väeti. Teiseks saad palju loomingulist jõudu. See on ka tervisele kasulikum ja sa lihtsalt eladki kauem.
Hakkasin omal nahal tundma läbipõlemise märke. Midagi, mida pidasin nõrkade inimeste jutuks – mis läbipõlemine?!? Aga kui saad aru, et põled läbi sellest hoolimata, et kõik on hästi, siis see tekitab eksistentsiaalseid küsimusi. Astun maha – 1. novembrist sõidame perega pooleks aastaks Tenerifele. Ja ega ma ei tea, mis seal ja siis üldse juhtub.
Mart Normet tunnistab, et viimasel ajal on põhilise tüki tema tegevusest võtnud otsene loominguline tegevus. Terve suvi sai tehtud tõsielufilmi Winny Puhhist. Seejärel on ta ette valmistanud teatritükki. Koos näitleja Peeter Oja ja politoloog Erik Mooraga, kellega sõbruneti kunagi üheskoos saadet “Ärapanija” tehes, valmistab Normet poliitilist satiirilist monoetendust “Nüüd tõesti aitab jamast!”. Monoteatri tuur on rihitud spetsiaalselt valimiste eelsesse perioodi – alustatakse 1. oktoobril Räpinast, viimast korda astub Oja lavale 19. oktoobril Viljandis. “Ja tundub, et inimesed tahavadki vaatama tulla. Ilma suurema reklaamita lähevad piletid päris hästi,” ütleb Normet.
