Too 1978. aastal Birminghamis loodud ja northern soul’i fännide lemmikdroogi deksedriini järgi nime saanud bänd oli ühtaegu puritaanlik anti-popi löökrühm ja fabritseeritud manifeste ning hitte pilduv popfenomen. Nende saund, imago ja töömeetodid muutusid pidevalt – kord oldi fanfaaridega punksouli-rebelid, siis viiulite ja tunkedega keldi pätid, seejärel ülikonnastatud dändid. Rowlandi diktatuuri all käidi ühiselt jooksmas ja poevargil ning virutati EMI kontorist oma debüütalbumi “Searching For The Young Soul Rebels” masterlint. Muusikaajakirjanikud, kes nende ultra-stiliseeritud sound’i ja visiooni joonelt ei jaganud, võisid lihtsalt kolki saada. Üleüldse eraldati pressile intervjuude asemel pigem ideoloogilisi esseesid.

Mullu reanimeeris 59aastane ja elu parima tervise juures Rowland oma soulirebelite gängi, varustades selle lakoonilisema nimega Dexys ja uue film-noir’ imagoga. 27 aastat kestnud pausi järel ilmus Dexyse uus album, suurejooneline meta-memuaar “One Day I’m Going To Soar”.

Plaadi lugudest ja neid siduvaist vinjetikestest koosnevat teatraalset kontsertetendust näinuna võin kinnitada, et vanu hitte nad peaaegu ei esitagi. Rowlandiga telefoniintervjuu sooritanult võin tunnistada, et mineviku müütides sorkimise asemel pakub talle märksa enam pinget pajatada oma viimastest vintage-shopping-leidudest.

Tuleb tunnistada, et su moto “never not shopping” omab märksa kestvamat resonantsi kui mõni nihilistlik punkslogan. Mulle klapib, ostsin just uued sokid.

Oo, päriselt? Jajah, ma šoppan kogu aeg, ei peatu kunagi. Kui jahid haruldast vintage-kraami nagu mina – tavalistes poodides ma suurt ei käigi –, siis ei saagi ostmist lõpetada. Pead pidevalt otsima ja ega kunagi ei tea, mida leiad. Ei saa ette mõelda, et lähed rabad nüüd sini-valgetriibulise särgi või midagi sellist. Peadki pidevalt otsima ja ostlema.

Mida sa täna õhtul selga paned?

Täna? Ei tea veel. Mul on oma kuus varianti, mille vahel valida. Ma vedasin hotelli kaheks päevaks suure kohvritäie riideid kaasa. Jube raske oli. Ja siis ma ostsin veel kraami – neli mütsi, ühe mantli, neli sviitrit, neli särki, umbes viis paari pükse, mõned ägedad jakid...

Isegi ühe kontserdi jaoks varun vähemalt viis kostüümi. Esinemise eel viskan neile pilgu peale ja lasen parimail end rabada. Varem – veel viis aastat tagasi – plaanisin esinemiskostüüme nädalate kaupa ette. Pidasin isegi spetsiaalset dokumenti, kuhu kirjutasin: “Ok, need mustad püksid ja see valge särk sobivad kokku” jne. Mõtlesin kindla look’i läbi, panin kirja ja kimbatusse sattudes vaatasin dokumendist järele, mida võiks selga panna.

Praegu võtan asju veidi rahulikumalt ja jätan rõivavaliku pigem viimaseks hetkeks. Teine meetod, mida harrastan, on niinimetatud segilöödud kapi meetod. Nii võivad teineteise kõrvale sattuda särk ja püksid, mida ise poleks taibanudki kokku panna.

Kui teadlikult sündis Dexyse viimase väljalaske saund ja imago?

Midagi liiga teadlikku ses protsessis polnud. See kujunes välja aja jooksul ja orgaaniliselt. Noh, tegelikult käisime me nii riides juba oma kümme aastat tagasi jne.

Kas sa oma bändi ikka veel piitsutad? Sunnid neid hommikul tervisejooksu tegema ja muu selline?

Jajaa, piitsutan ja togin. Põhiliselt aga pussitan!

Hinnalise vintage-noaga?

Enamasti küll. Aga kui nad üldse sõna ei kuula, siis tõmban mõõga välja!

Kas sind paneb ikka veel tiksuma too romantiline ja radikaalne “meie-maailma-vastu” gängimentaliteet, mis Dexyst omal ajal teistele bändidele vastandas? Või oled nüüd rahulikum?

Olen või?

Tundub küll.

Nojaa, eks ma üritan. Ma isegi mediteerin. Ma ei pea end küll spirituaalseks inimeseks, aga ütleme nii, et ma katsun hingelist koolitust saada. Vastasel juhul poleks elu elamist väärt. Vastasel juhul ei saaks ma siin maailmas elada ega tegutseda. Ma ei saanud ju tükk aega isegi muusikat teha...

Olen õnnelik, et suudan seda taas teha ja olen valmis teistega koos tegutsema. Teatud eluperioodil on täitsa okei olla kõige ja kõigi vastu, aga kui sellega üle pingutad, ei suuda sa enam midagi teha – ei uut albumit ega midagi muud. Ei suuda üleüldse olemas olla. Nii et liigne romantilisus on lollus. See on miski, millega ma tegelesin 30 aastat tagasi – sundisin bändikaaslasi mingi romantilise idee nimel hommikuti jooksma, virutasin inimestele vastu vahtimist. Seda ma enam ei tee. Üritan lõpuks täiskasvanuks saada.

Nägin Dexyse kontserti tänavu Barcelonas Primavera festivalil ja eks osa publikust niheles ikka vanade hittide ootuses. “Geno” tuli ära, kuigi pisut ootamatus latiino-võtmes. Miks sa tulihingelised fännid kaasaüürgamise mõnust ilma jätad?

Me (Dexys) oleme siiski kunstnikud ja teeme seda, mis meile loominguliselt õige tundub. Kogu lugu. Kui see inimestele meeldib, siis on hästi. Kui mitte, siis ei saa ma sinna midagi parata. Aga kompromisse ma kellegi õnnelikuks tegemise nimel ei tee. Ma ei oodanud 27 aastat, et vanu hitte käiata. Dexys pole ehk maailma suurim bänd või parim bänd, aga meil on oma põhimõtted, mida ei saa müüa. Ilma põhimõteteta ei saa elada. Ilma nendeta polegi mingit elu. Kõigele ja kõigile vastandumine – selles pole iseenesest midagi halba. Raha, kuulsus, edu – ka neis pole midagi halba, aga ilma põhimõteteta ei maksa nad midagi ega oma mingit tähendust.

Mida sa meile reede öösel mängid?

Ei tea veel täpselt, eks see üks stiilide segu tuleb. Kõike, mis sel hetkel õige tundub.


Kevin ja Dexysed

Dexys Midnight Runnersi esimene number üks singel oli 1980. aastal ilmunud “Geno”. Bändi tuntuim lugu on aga aastal 1982 ilmunud albumilt “Too-Rye-Ay” pärit laul “Come On Aileen”. Lugu vallutas esimese positsiooni nii Briti kui USA singlitabelites.

Bändi lagunedes (1986) oli Rowland mõnda aega töötu ja kodutu, heitles kokaiinisõltuvusega ega tahtnud muusikaga mingit tegemist teha. Millenniumivahetuse aegu ilmutas ta kummastava kaverite albumi “My Beauty”, mille kaanel poseeris naisterõivais ja mille olematul müügiedul oli oma osa 90ndate legendaarse plaadifirma Creation pankrotistumises. Nostalgia-tuure pole ta aga ka suurimas kitsikuses teinud.